Kui lastega esmaabist ja tervishoiust rääkimise kohtumistel jääb aega, siis on kolm asja, mida ma pisikeseks boonuseks veel olen neile tutvustanud. Kuigi need ei kuulu esmaabikoolituse juurde, siis on need asjad, millest teadmine võib hiljem vajadusel marjaks ära kuluda.
Kuidas lööb sinu süda? Enamus lapsi ei ole seda kunagi kuulnud.
Kuidas saab valu hinnata? Kui lapsed on näinud valu hindamise skaalasid ja mõistavad nende kasutamist, siis on neil vajalikul hetkel palju lihtsam ennast väljendada.
Kes on krokodill? Krokodill on pulssoksümeeter, millega suure tõenäosusega ka lapsed kiirabisituatsioonis, EMOs ja haigla vastuvõtus kohtuvad. Neil hetkedel on laste stressitase sageli kõrge ja iga tundmatu asi võib olla lisaärritaja. Pulssoksümeeter näitab, kui kiiresti lööb su süda ja kui kõrge on hapniku tase su veres. Need on olulised näitajad, mis annavad infot terviseseisundi kohta.
Kui suurtele inimestele pistetakse pesulõksu meenutav klots sageli ilma selgituseta sõrme otsa, siis lastele räägitakse vahel krokodillist. Krokodillil teatavasti on teravad hambad. Seega ei pruugi see võrdlus kuigi rahustav lapse jaoks olla. Kui ikka on kehv või valus olla, siis oma sõrme kuhugi tundmatusse musta auku toppima ei kipu keegi. Laste suurim hirm on, et see torkab või on muidu valus. Selgitus, et see ei ole valus, ei ole mitte alati veenev.
Hambutu krokodill? Lastega seda asja arutades on neile rohkem meeldinud mõte, et see olulisi numbreid näitav tegelane on nagu pisike jõuehobu. Mitte, et jõehobu päriselus kuidagi krokodllist ohutum oleks, kuid kuvand temast on leebem ja pisikesed jõehobud on alles beebid, neil ei ole veel hambaid.
Haiglas võivad olla teistsugused vahendid, mis sama tööd teevad. Mõned neist meenutavad kummist suure suuga sõrme külge imevat kala. Mõnikord, näiteks pisititadele, pannakse sellised andurid külge hoopis teisel viisil.
Koos ja läbi mängu katsetades tuleb julgust juurde ja on lootust, et juhul, kui on vaja krokodilli või jõehobuga kohtuda, toimub see kohtumine turvalisemas äratundmises. 🙂