Pere lemmikloomadel võib lapse elus olla oluline tähendus. Nende surm puudutab ka lapsi ja on oluline, kuidas me täiskasvanutena lapsi selles protsessis kaasame, kogemusi loome, olulisi tegemisi mudeldame ja enda ning lapse tundeid aktsepteerime.
Sageli haarab selline kogemus paratamatult kogu pere endasse ja tegutsetakse südame ja võimaluse järgi. Vahel aga soovivad vanemad last kaitsta valu ja kurvastuse eest ning korraldavad surma ja surnukehaga seoses kõik kiirelt ära. See ei pruugi anda lapsele soovitud rahu ja leppimist. Vahel toob see kaasa ka valed ja muinasjutud, mille purunemisel võib laps saada veelgi enam haiget ning pettuda ka suurte inimeste tegutsemise viisides. Laste jaoks on oluline ausus. Eakohaselt sobilik ausus nii tunnetes kui toimunus.
Ühe kurva, kuid lihtsa ja armsa näitena saan tuua meie pere pisikese lemmiklooma lahkumise loo, milles oli iseäranis vaja toeks olla tundlikule 11-aastasele.
***
Aimasin juba eile õhtul, et meie tilluke paljunäinud ja -reisinud kääbushamster Guilietta on surnud. Kuna kõik oli vaikne ja kiiret enam ei olnud, siis ei tahtnud ma vastu ööd seda teemaks võtta. Täna siis otsisime teda koos. Oli teine end oma pehmelt vooderdatud pessa kerra kruttinud ja justnagu magas rahulikult. Aga ta ei ärganud. Ta oli jahe.
Vantsu, mu noorem laps, tahtis kõike ise teha, sest Giulietta oli ametlikult tema hamster olnud ja meie olime talle lihtsalt seltsiks ja toeks. Vantsu arvas, et meil on pisikest kirstu vaja. Väikese otsimise ja kaalumise järel oli tal selge, et kirstuks sobivaim on minu punasest sametist pisike ehtekarp. Selle vooderdas ta pesavatiga ning tõstis siis kinnastatdu käega hamstri elutu keha õrnalt selle vati sisse. Pisikese kaardi tekstiga, et teda armastatakse, sai Giulietta kirstu kaasa.
Matused pidasime seal, kus meie teised lemmikloomad maetud on. Veel viimased sõrmepaid said tehtud. Kui hamster oli maetud, küünal süüdatud ja haud oma käega aiast nopitud lilledega kaunistatud, teatas Vantsu nutuse venitatud naeratusega, justnagu ennast süüdistades:
“Ma olen vist saiko, sest ma ei tunne midagi!”
Kinnitasin, et see on täiesti normaalne reaktsioon nii värske uudise peale. Hetk hiljem teatas ta kergelt ohates:
“Vähemalt elas ta kaua meie juures!”
“Jah, kaua ja vahvalt!” olin nõus.
Muidugi on kurb. Meil kõigil on. Vantsu ise on jutukas ja otsib seltsi, mis ei ole tema puhul tavaline, kuid nii oluline on hetkel olla koos, jagada armsaid mälestusi ja teineteist hoida. Oluline on ka teadmine, et me tilluke Giulietta elab edasi me mõtetes, mälestustes, muinasjutus, fotodel, joonistustes, unenägudes.
“Ju ta seal vikerkaare taga on, kus kõik meie kallid. Seal on tal ka tore ja hea, sest ta pole üksi,” arvas Vantsu enne uinumist. Me olime selle mõttega päri.
Me kallis kääbushamster Giulietta
7.09.2016 – 17.06.2019
