Mängimine on mulle alati meeldinud ja käpiknukud on mul ka alati meeldinud. Kuigi kõik mänguasjad võivad elada, siis käpikutel tuleb see kohe eriti ilmekalt välja.
Mul endal oli lapsena mingi imelik käpikkass ja suure peaga hiir, kelle pea sisse mahtus vaid mu üks sõrm ja nii oli seda hiirt kentsakas liigutada. Need kaks olid ühed veidrad tegelased. Kuid mul oli ka huntkaru, võta siis kinni, kumb ta tegelikult oli, kuid tema oli suur ja temaga sai ringi käia nii, et varbad läksid selle huntkaru varvaste sisse nagu sussid ja enda käe sai huntkaru pea sisse panna ja siis see huntkaru kohe päris elas. Rääkis ja sõi ja tegi kõike, mida huntkarud muidu ikka teevad. See tegelane elas me majas hea mitukümmend aastat enne kui ta parematele jahimaadele lendas.
Minu laste lemmik oli aga ahv Aadu. Tegelikult oli ta froteeriidest pesukinnas, hea kerge ja mahtus hästi igale poole, isegi mu taskusse. Selle pesukinda-Aaduga on reisitud ja käidud rannas, haiglas, loomaaias ja kes teab kus kõik veel. Kusagil kastides on ta siiani alles kui üks õige kallisarmas mälestus. Oli hetk, kus ma õmblesin käpikkindaid. Need olid päris kindad, mis olid täitsa loomade moodi. Talvel lastega õues käies oli see igati asjakohane valik – oli soe ja tore oli ka.
Mänguterapeudiks õppides oli meil sel korral just käpiknukkude tsükkel ja mul tulid kõik need varasemad käpikulood meelde. Ei ole raske kujutleda end olukorda, kus lapsega kohtumise järel mäletab ta mind kui tädi käpiknukkudega. Nagu öeldud – minu lemmikud! 🙂
