Kas Sina tead, et liblikas võib näksata ja krokodill suure suuga hoopis musi anda su sõrmele? Või oli see nüüd hoopis jõehobubeebi?
Kuidas panna plaastrit? Aga sidet?
Kas haava puhastamine peabki valus olema, et haav puhtaks saaks? Millega puhastatakse käsi, millega kätt enne vereproovi ja millega puhastatkse haavai? Kuidas need lõhnavad?
Oled Sa kunagi kuulnud, kuidas Su süda tuksub? Kas valu saab mõõta?
Kas Sa tead, mida Sa saad teha selleks, et veri sõrme otsast väiksema vaevaga välja tuleks torke järel?
Üks asi ettevalmistus kohtumiseks tervishoiuga ja patsiendiõpetus, kuid lisaks paljudele teadmistele on vahel vaja lihtsalt aega ja ruumi, et seda kõike uurida ja uurida ka tundeid iseenda sees, et nendega kergem olla oleks. Vot see on see, mida Karukliiniku Karu, plaasterdatud Elmo ja mõmmikud mul teha aitavad. Ja seda kõike ikka läbi mängu 
Täna oli meie mänguterapeudiks õppimise teekonna niiöelda keskpunkt, sest esitletud said esimese õppeaasta lõpuks valminud kirjalikud tööd.
Ma ei pidanud kaua mõtlema, sest teadsin juba enne õppima asumist, et tahan mängu ja tervishoiuteemad omavahel teadlikumalt kokku viia nii, et aidata ka teistel mõista, kuidas lastele paremini toeks olla vajadusel.
Nüüd, selle suure töö tegemise järel on selge, et olen astunud sammu edasi, sest pilt on ka mulle endale juba selgem. Enda jaoks olen jaotanud selle süsteemi osadeks – on patsiendiõpetus ja üldteadmiste edasiandmine mängulisel viisil, on direktiivne mänguteraapiline lähenemine ja on lapse juhitud mänguteraapia.
Jah, direktiivne mäng, kus me konkreetseid teemasid uurime ja mängime, on täiesti omal kohal ja seda on võimalik kasutada väga hästi. Samas ei ole mänguteraapia eesmärk lastele midagi õpetada, vaid toetada neid nende teekonnal. Teisalt lapsed õpivad läbi mängu ja mängimine ise on terapeutiline. Mänguline lähenemine võib mõjuda lapsele muuhulgas ka teraapiliselt – sellel mõttel on mu jaoks jumet.
Kuid tegelikult pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda enam armun ma mittedirektiivsesse, lapse juhitud mänguteraapiasse, kus me tegeleme ikkagi sellega, mis on lapse jaoks oluline viisil, kuidas tema seda ise oma kogemuse ja tunde pealt edasi viib ning unustame ära, et meil oli mingi programm ette nähtud ja vaja on tegeleda lapse hirmudega. Äkki lapsel endal on vaja sel hetkel tegeleda hoopis muuga ja seepärast on oluline usaldada last ja usaldada protsessi. Olulised teemad jõuavad viisil või teisel oma järjeni või lahenevad muul moel läbi mängu.
Usun, et Karukliinikus on need mõlemad lähenemised omal kohal, sest vajadused on erinevad 🙂
