Täna on Rahvusvaheline Erakorralise Meditsiini päev. Mu elus on olnud aegu, töötades kiirabis, kus see on olnud kohe täiesti otsesõnu ka minu päev.
Inimene on tervik ja tema ümber on terve niidistik, mis seob teda teistega. Kui inimesel on erakorraline vajadus meditsiiniabi saada, siis sageli kaasneb sellega ka erakorraline vajadus emotsionaalselt hoitud olla. Nii inimesel endal kui vahel ka tema lähedastel. Vahel vajavad juhtunuga seoses märkamist ja tuge ka need, kes abi osutavad. Abivajadus muudab sageli haavatavaks palju suurema ringi abivajaja ümber ja seepärast näen ma erakorralist meditsiini ideaalis palju laiema võrgustikutööna, kuhu meil on veel mõni samm astuda.
See pilt siin sündis täna hommikul erakorralisest vajadusest leida sisemist tugevust ja lohutust.
Plaaster ei ravi, kuid annab vajalikul hetkel veidi parema kindlama tunde. Kui nahk on katki, siis tundub täiesti tavaline panna haava peale plaaster. Mida aga teha hingehaavade ja marrastustega, mis sedasi välja ei paista?
Minu lemmikud on tööstiplaastrid, mida ei saa panna küll otse katkise nahaga haavale (saab panna tavalise plaastri peale), kuid millest võib ühel erakorralisel hetkel olla veidike leevendust täiesti terve nahaga hingehaavade kooshoidmisel ja pehmendamisel. Sellel pehmekarvasel plaastril on võluvõime nagu karukallistusel – ta võib muuta keerulise olukorra veidi talutavamaks ja tunde veidi turvalisemaks. Ma usun, et see on pisike asi, mis kulub ka erakorralises meditsiinis kõigi muude oluliste asjade kõrval väga ära. 🙂
Olge hoitud! ❤
