Kui teraapia mängimise aeg (see on ühe pisikese targa inimese nimetus mänguteraapias käimisele) otsa sai, oli meil täna veel veidi niisama koosolemise aega, sest teised lapsed olid peagi tuppa tulemas. Olime käsipõsakil koridori aknal ja vaatasime kuidas teised õues mängimist lõpetavad.
Korraga küsib mu väike sõbrake pilguga laia plekist aknalauda puurides:
“Tääädi Eeeva, vaata! Kes küll selle aknalaua õues siin niiii mustaks on teinud?!”
“Hmm, sa imestad, et kes küll selle aknalaua ära on määrinud,” nendin ma ise samal ajal aknalauda vaadates. Selle siledal tuhmil pinnal on tõesti mõned tumedamad träpsud.
Pisike inimene küsib uuesti ja veel nõudlikumalt, et kes küll seda teinud on.
“Mis sa arvad, kes võis selle mustaks teha?” püüan ma vastust otsida.
“Mina ei arva, sina ütled!” on sõbrake konkreetne.
“Sa tahad, et mina arvaksin?”
“Jah, sina arva!” kinnitab sõbrake mõtlikult, kulm endal uurivalt kipras.
“Mmm, ma arvan, et vihm ja lumi on selle peale sadanud ja jäljed jätnud äkki…”
“Nii, mis veel?!”
“Äkki on linnud kakanud?”
“Ja veel?”
“Hmm… sügisel maandusid äkki mõned puulehed siia ja kõdunedes jätsid jäljed?”
“See võib ka olla..’ tõdeb väike tark inimene ja teatab siis, “aga tääädi Eeeva, sa vist ei näe kõige tähtsamat asja, mis jälgi jätab!”
“Sulle tundub, et ma olen kõige olulisema unustanud…” lapse silmad on nii kelmikalt kavalusest kissis, et ma pean küsima, “Mis see küll olla võiks?”
“Muuuiiiiidugi päkapikud!!” naerab ta rõõmsalt vastuseks ja patsutab mind pehmelt õlale.
“Muidugi! Päkapikud!” kordan rõõmsa imestusega ja pobisen, “mul on vist ikka prille vaja.”
Selgub, et prille saab laenata ja piisab ka koogi söömisest, siis näeb ka päkapikke. Ma pole veel proovinud, aga äkki peaks.
Igal juhul jäid täna aknale lahkujaid ja tulijaid saatma taas vanad sõbrad. Ju nad hoiavad päkapikel ka silma peal, sest kookidest neil puudust ei ole.
