Mäletate, mitte liiga ammu levis oluline üleskutse, kus soovitati vanematel oma lastega mängida laste juhitud mänge? Täna, nüüd ja praegu, kui meist üldse mitte kaugel käib sõda, on see üleskutse veel kriitilisema tähtsusega.
Mängul on lapse elus oluline koht. Igapäevased sündmused mõjutavad paratamatult laste mänge, olgu need siis sünnipäevad, jõulud, kolimised, pulmad, lahutused, sündimised, matused või sõda. Kuid millised on need mängud, mida laps võiks ja peaks mängima? Millised mängud on õiged ja head või millised on valed ja halvad? Kui palju peab laste mängu kontrollima ja suunama, neisse sekkuma? Suurte inimestena kipume me asju üle mõtlema, lahterdama sobivaks ja sobimatuks ning soovist lapsi kaitsta, iseäranis, kui teema meile endile on keeruline, pole harvad juhud, kus suured kinnitavad veendunult, et “kõik sellised mängud on meil keelatud”.
Ajal, mil me püüame oma murede ja hirmudega toime tulla, on meie kõrval me lapsed. Õhus on ärevust ja ka laste andurid on tavapärasest tundlikumad. Turvatunne on habras ja see on tänases maailmas saanud tugeva hoobi. Meie ümber toimuv puudutab kahtlemata ka lapsi. Keeruliselt mõistetavat ja hirmutavat infot tuleb nii sõnas kui pildis. Õhk meie ümber on paks emotsioonidest, julgetest väljaütlemistest, summutatud häälega vestlustest, salaja silmanurka lükatud pisaratest. Raske on lastega rääkida asjadest, millest isegi aru ei saa, asjadest mida ebaõiglaseks ja valeks pead ja mis sind ennastki kaitsetuks ja abituks muudavad. Kui me ei suuda kaitsta ennast, siis ehk suudame vähemalt lapsi kaitsta selle teadmise eest?
Lapsed märkavad ja nad püüavad asjadest aru saada ka siis, kui me püüame neid kõige eest kaitsta ja eemale hoida. Siin pole vahet, milline on last ümbritsev meelsus, ka pooli valimata võib lapses olla suur segadus toimuva tõttu. Nad tajuvad meie emotsioone, ka neid, mida peita püüame, nad tajuvad ebakõla ja ebaselge puuduva osa täidavad fantaasiaga, mis ei pruugi olla palju parem reaalsusest.
Naiivne on arvata, et lapsed ei tea või ei märka muutusi meis ja maailmas nende ümber. Ka kõige kaitstumad lapsed korjavad killukesi, olgu siis leivapoe kassas ajalehekaanelt, sinikollase valgusega värvitud tuttavalt hoonelt linnapildis, rääkimata lindist rinnas, veekalkvel silmadega telefoni näppiva õpetaja murelikkusest või garderoobis rühmakaaslase poolt kõrva sosistatud saladusest, et „Putin on koll“. Lapsed tajuvad meie ja maailma kõikumalöönud turvalisust ning fragmentidest saab lapse sees kokku lugu. See lugu peab sealt välja tulema selleks, et seda uurida ja sellest aru saada.
Meil on liikvel palju häid juhiseid, kuidas lastega sellest kõigest rääkida. Aga kui laps ei räägi? Või ei vasta, kui temaga rääkida püütakse? Kui ta ei küsi ja teda nagu ei paistagi kogu teema ei huvitavat ega puudutavat? Ühelt poolt on lapsed targad, nad teavad hästi, millal on parem mitte küsida ja mitte rääkida, sest see on nende arusaamises võimalus meid kaitsta. Vahel tundub, et nad on nii väikesed ja kõigest eemal, et kõik see, mis suures ilmas toimub, ei jõuagi nendeni. Vahel vanemad lihtsalt ei märka muutusi või leia seoseid, kuid see ei tähenda, et laps samal ajal keeruliste teemadega ei tegele. Nad tegelevad, sest see on neile eluliselt vajalik.
See, et laps teeb neil päevil oma joonistusele sinikollase lipu, mille olemasolust ta veel nädal tagasi midagi ei teadnud, see leiab ehk tunnustustki. Kuid kui laps hakkab korraga mängima sõda, pommitamist, tapmist, põgenemist, päästmist, siis see võib suurtel inimestel seest õõnsaks võtta küll. Selles mängus võib olla purustavat jõudu ja sellised mängud võivad oma eheduses nii vanemaid kui ka õpetajaid ehmatada ja hirmutada ning mis on siis sageli esimene ja suure inimese arvates ainuõige samm? Peatada selline mäng! Või kiiresti see ülemängida positiivseks. Suure inimese hirmud ja soov lapsi kaitsta, tekitavad tunde, et me peame selliseid „pahasid“ mänge peatama ja takistama. Ja tulemus? Soovitud kaitsmise asemel jääb laps hoopis oma mõtetega, mis ei pruukinud olla veel muremõtted, päris üksi. Kuid sedasi võivad mured kasvama hakata.
Nägin selle nädala jooksul, et lisaks osade laste justnagu ei-tea-kust tekkinud või elavnenud hirmudele, on mängudesse tulnud teemad, mis varem pole mänguteraapia toas teemaks olnud. Ka meie laste turvatunne on haavatud. Ka meie lapsed otsivad vastuseid ja lahendusi. Mõni on pöördunud rohkem endasse, teine elab jälle tugevamalt väljapoole. Kes joonistab läbisegi südameid ja sinikollaseid lippe, ehitab kaitsetorne, matab vaenlasi, kes ajab käeraudadega Putinit taga ja paneb kõiki vangi, kes ei julge ema silmist lasta, kuigi on julgelt ilma ühegi tõrketa käinud teraapias juba kümme korda, kes tahab vaid maadelda ja poksida ja end hingetuks hüpata. Kahtlemata võib see kõik olla juhuslik kokkusattumus, kuid see esimene sõja täisnädal eristus nii selgelt kõigest eelnevast.
Kindlasti ei tähenda hetke päevakajalised mängud kohe seda, et laps on kuidagi traumeeritud, vaid ta lihtsalt protsessib seda, mida ta tajub enda ümber. Sageli on sõnu raske leida või neid polegi, vahel on rääkimine ja mõtete sõnadesse panemine hirmutav, kuid mängus leiab laps viisid ja võimalused. Laps räägib läbi mängu.
Lapsel peab olema võimalus infot, kogunenud fragmente, oma tundeid ja mõtteid seedida ja kuhugi kuidagi integreerida. Mäng on lapse loomulik viis erinevaid teemasid enda jaoks arusaadavamaks töödelda, neid katsetada, proovida ja vajadusel turvaliselt ära pakkida. Lapsed on targad, neis on loomulik uudishimu ja vajadus mõista, kaitsta neile olulist. Läbi mängu saavad nad taastada tasakaalu seal, kus seda on raske näha ja leida.
Lapse mängul ei pruugi olla suhet reaalsuse detailidega ja selle mängu reeglid ei pea alluma mingile loogilisele mõistuspärasusele ja tegelikele võimalustele. Tõekuulutamine ja poolte valimine ei oma tähtsust, erinevaid rolle võttes, ka ise halb ja kuri ja paha olles, on lapsel võimalus õppida ja kogeda ning leida võimalusi olukordade lahendamiseks. Suure inimese asi on mitte ette rutata oma järelduste ja hirmudega, ning mitte asuda last tema mängust päästma. Suure inimese asi on olla lapsega mängus mõtte ja südamega kaasas, kuulata ja jälgida, kuidas lugu lahti rullub ja ehk ka kokku pakitakse.
Mängides suudab laps leida võimaluse raskete teemadega tegelemiseks. Selliste asjade läbimängimine, ei lahingud ega päästeoperatsioonid, varjendite ehitamised ja muud sarnased ei tee lastele liiga. Liiga teeb see, kui neid takistatakse ja neile olulisi mõtteid pahadeks peetakse, sest kõik tunded ja mõtted on lubatud, oluline on, mida nendega peale hakata. Lapse enda juhitud mäng ei tee talle haiget, kuid selle keelamine võib seda teha. Kui me ei luba lastel mängida ja piirame nende võimalust mängida meie meelest nii öelda “koledaid ja halbu ja valesid” mänge, jätame nad ilma sisuliselt ainsast neile omasest õppimise, asjadest arusaamise ja integreerimise viisist. Lisaks lõikame me läbi võimaluse saada osa tema maailmast, mõista ja toetada last ning samuti jätame lapse ilma sellest, mida ta vajab.
Laps võib sama mängu mängida korduvalt ja korduvalt. Vahel muutub mõni detail, vahel näib kõik peensusteni sama. See ei pruugi tähendada, et laps on teemas kinni ja sellise mängu mängimine kahjustab teda. Ta kordab oma mängu, et ise sellest paremini aru saada, et leida väljapääse ja lahendusi. Ta kordab seda nii mitu korda, kui tal seda vaja on korrata. Ka see on täiesti eluterve. Ja kui laps väljendab, et ta on ummikus, hädas, siis saab ühiselt püüda kaaluda võimalusi ja leida edasiliikumise kohti ja lahendusi. Kui muust pole abi, saab võluväe appi võtta.
***
Seda lugu valisin illustreerima pildi ühe nelja-aastase lapse juhitud mängust ja tänan südamest tema ema jagamise nõusoleku ja toetuse eest. Tegelikult andis just seesama mängimine ja selle analoogsed kordused ka teraapiaruumist väljas mulle viimase tõuke panna kirja kõik see, millest eelpool rääkisin, sest ehedalt leidis kinnitust, kuidas päevakajalised sündmused võivad laste mängu mõjutada ja toetada neid enda jaoks oluliste teemade käsitlemisel, kinnituse leidmisel.
Ma olen selle lapsega kohtunud nii mitu korda, et osata märgata muutust lapse käitumises ja mängus. Sellel nädalal oli meie mäng väga teistsugune. Kõik algas müstiliste tegelaste loomisest. Põhiaeg kulus aga eriti hoolikalt ühe tugeva maja ehitamisele. See oli väga oluline, et põrand, seinad ja lagi saaksid tugevad nii, et keegi neist läbi ei pääseks. Kui hoone valmis sai, siis oli sellesse kindlasti vaja valgust ja soojust – kohale toodi diskolamp. Saabuma hakkasid esimesed tegelased ja selgus, et seinu on vaja veel kindlustada, sest kõigil on vaja kindlat peidukohta. Kui kõik nurgad olid peitupugejaid täis, vajasid kõik ka süüa. Toodi kohale kõik toiduvarud. Peidukat vajas aina rohkem tegelasi ja neile tuli hoolega ruumi teha, et neil kitsastes oludes parem oleks. Saime kinnitust, et sedasi on nad seal sees kaitstud ja ootavad vaikselt.
Samal ajal olid transformerid seinte ümber kogunenud ja sauruste rünnak oli kohe algamas. Ründajaid aina lisandus, võitlus oli tugev ja lõpuks langes ka ühe müüri nurk, ründajad tulid läbi lae ja putukad kartsid väga. Kaubavahetamise kokkulepped ei sobinud ja madin käis veel mõnda aega. Siis aga lendasid korraga kohale mängu alguses ehitatud müstilised tegelased, tõrjusid edukalt ründajad ja mäng sai lihtsalt läbi. Ka pildil on näha, et ümber peidukoha lamavad erinevaid ründajad. Üks kaelkirjak, kellel oli sauruse mask, on peadpidi veel ka peidupaiga katkise müüri peal, kuid putukad ja väikeloomad pääsesid. See oligi kõige olulisem.
Kui laps juba lahkunud oli, seisin ja vaatasin ma enne asjade kokkukorjamist seda tema putukavarjendit pisarad silmas ja mõtlesin pikalt, kui väga see mäng mind puudutas ja et muidugi on meil, suurtel, hirmus lihtne asju ka üle mõtelda ja oma konteksti toppida, kuid kui palju selles mängimise hetkes siiski oli elemente, mis on talle endale olulised – et oleks tugevad seinad, soojus, valgus, toit ja koosolemine ja keegi, kes tuleb ja lõpetab ohtliku olukorra. Palju selles mängus on tegelikult teadvustamist, mis maandab ärevust ja tagabki turvatunde ka kõige tavalisemal päeval tema enda jaoks. Me ei rääkinud sõnagi sõjateemadel, kuid ometi oli selline mängimine tema jaoks just sel hetkel kuidagi oluline ja vajalik.
Kui imeline on olla tunnistajaks ühe pisikese inimlapse tarkusele neid keerulisi maailma asju sedasi protsessida ja märgata kõige olulisemaid asju nii peenelt. Kui palju suudab laps ise teha selleks, et vaimselt terveks jääda, kui teda ei takistata. Ja kui oluline on see, et ta elus on inimesed, kellel on aega ja võimalus mängida vajadusel ka “pahasid“ mänge. Ärge kartke neid mänge, sest lapsed mängivad neid ikka, ka rahuajal, ka paljudes muudes kontekstides. Kuid kindel on see, et koledal ajal võib olla nii öelda koledate mängude mängimine täiesti loomulik vajadus, et oma mõtete ja tunnetega toime tulla ja leida viis, kuidas taastada turvalisus.
Lisaks veel üks asi.
Mäng on lapse töö ja see töö võib olla raske, nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt väsitav. Peale suurt töötegemist pole põhjust imestada, kui mõnes teises kohas ja situatsioonis lapsel mõni asi veidi takerdub ja kinni kiilub, sest kõike ei jaksagi hallata. Ka suured inimesed ei jaksaks.
Oluline on meeles pidada, et laps räägib oma lugu ja mõtteid läbi mängu. Lubades tal mängida, mängides temaga koos ilma teda jõuga suunamata, saab laps sõnumi, et tema mõtted on olulised ja väärt selguse leidmist. Sedasi saab ta tunda, et temast hoolitakse. Mäng on suhe.
Seepärast mängige, mängige julgelt! Ja saladuskatte all võin kinnitada, et mitte keegi ei ole liiga vana, et mängust ei võiks tuge leida.
Eva
ema, mänguterapeut
PS lisaks sellele, et igapäevaselt püüda leida hetki oma lapsega mängimiseks ning seeläbi toetada tema arengut, heaolu ja omavahelist suhet, on oluline teada, et ka nende jaoks, kes on läbi elanud hirmutavaid sündmusi ja kogenud traumat, annab mängimine teise võimaluse oma lugu ümbermängida ja uuesti üles ehitada. Nendel keerulisematel juhtudel tuleb appi mänguteraapia.