Mina olen mänguterapeut, mis on sinu supervõime?! 🦄🌈
Täna poodi astudes vaatas mulle suurest korvist säravate silmadega vastu veel suurem elevant. Tema vaatas mind, mina teda ja tööintervjuu oligi peetud. See, et ma oskan UNO-kaarte mängida 26 erineva reegli järgi ja suudan vajadusel laksust omandada veel uusi võimalusi, ei paista teraapiatoast välja. See kui ma elevandiga koos tööle sõidan, sellest võib paratamatult ka ma maailm osa saada.
Kuigi teraapiatuba asub sama koha peal, siis kõik selle sees elab omal viisil. Võib vabalt juhtuda, et päeva jooksul tõstame koos lastega toa mingil olulisel põhjusel võimaluste piires ringi, et parem saaks. Võib ka juhtuda, et keset tuba kerkivad suured lossid ja kindlused, vanglad, salarajatised ja batuudikeskused, sest kõik on võimalik põletavast laavast kuni tähesüsteemide vahelise liikumiseni.
Mängutoa kõige elavam seltskond on selle asukad. Teoorias kutsume me neid hellitavalt kaasterapeutideks, sest nad annavad omalt poolt kõik, et laste olemist ja teekond teraapias toetada. Nad oskavad hästi kuulata, olemas olla, vajalikul hetkel pai teha ja kallistada, nad ei targuta ega õpeta, kuid võivad vabalt hullumiseni hullata, mõtlikult mängida ja ka lihtsalt tukkuda, kui nii on hea.
Mul on terve hulk mängukolleege ja äge on see, et neid mahub sinna alati juurde. Kõigil neil tegelastel siin on lisaks ka oma lugu, nii eelnev, sest enamus mu sõpradest tuleb taaskasutuse kaudu kui ka teraapiatoa lugu. Mõnel on isegi tulevikuplaanid juba selged. Mõnel neist on ka oma nimi. Nime saab alati ka muuta. Mõnel polegi nime, sest nii on ka hea.
Nüüd istun ma bussis ja sõidan tööle oma uue kolleegiga. Elevant on elevuses ja küsib kõiksugu küsimusi selle kohta, mis ja kes teda uuel töökohal ees ootavad. Nii tore on olla. Ja ka maailm muigab servast kaasa.
