Mänguteraapias on üks suur reegel:
Mina ei tee sulle haiget, sina ei tee mulle haiget ning me ei tee asjadele ja ruumile haiget. Arusaadavalt vahel ikka juhtub asju, kuid meelega haigettegemise küsimus tuleb eos paika panna.
Olen palju mõtelnud, et seda kõike võiks muidugi ka positiivsemasse võtmesse panna, et mina hoian sind, sina mind ja me koos hoiame mänguasju ja tuba, kuid kuidagi on nii kujunenud, et suupärasem on see esimene versioon. Ka väikesed lapsed saavad sellest aru ja vajadusel saab seda meelde tuletada.
Natuke on selles sõnastuses ka nalja. On lapsi, kes kohe küsivad, et kuidas saab asjadele ja ruumile haiget teha, nad ei ole ju elus, nad ei tunne. Asjad ehk ei tunne, kuid inimesed nende ümber ju tunnevad. See on selline tore arutlemise koht ja arusaamisele jõuame ikka.
Mänguterapeudi ülesanne on ruum ja vahendid seada nii, et need oleksid võimalikult ohutud ja neid on ka kogemata kahjustada keerulisem. Vahel pole võimalik muidugi valida. Näiteks minu ruum on vaipkatte ja lumivalgete seintega. See on ka põhjus, miks ma riskide maandamiseks olen töövahenditest välja jätnud savi ja märjad värvid. Õnneks on mänguteraapia vahendite arsenal nii lai, et sellest pole lugu.
Vahel ikka juhtub, et mänguhoos haiget saadakse ja miskit määrdub, läheb katki. See on ok, siis püüame lihtsalt teha, nii, et valus koht saab leevendust ja katkised asjad omakorda kedagi või midagi katki ei teeks.
Mu enda üks suurimaid õppimise kohti on olnud asjadel minnalaskmine. Mänguteraapiaruumis tulen ma sellega palju paremini toime, sest asjadest olulisem on lapse mäng ja kogemus. Ka see kogemus, kui asi läheb katki ja mis siis juhtub, sest lapsed õpivad läbi mudelite ja mängu.
Ühel päeval juhtus nii, et sain napi poole tunni jooksul kohe päris uhke enda üle olla, sest asjad lihtsalt purunesid. Ja tore on seegi, et mõnda asja saab natuke veel ka ehk parandada, mis võib ka olla oluline kogemus. Nii me siin koos oleme, toimetame ja õpime teineteiselt.
