Hopsti

Elas kord lasteaias üks hobune. Ta oli väga vana ja ta oli juba ammu saadetud pensionile. Pensionipäevi veetis ta ühes pisikeses vaikses toas rühmaruumi lähedal. Selles toas oli ilmatuma kõrge riiul, mis ulatus peaaegu laeni ja just selle kõrge riiuli kõige kõrgema astme serval vana hobune oma ainsamat jalga puhkaski. See hobune oli nimelt kepphobune.

Lapsed selles toas ei käinud, kuid nende hääled kostusid sinna hästi ja sealt ülevalt lae alt oli hobusel hea vaade kõigele sellele, mis maa peal toimus. Ta nägi ka aknast õue ja mänguplatsile. Kuna hobune teadis, et ta on ammu juba maha kantud, siis ei olnud tal suuri unistusi, kuid lta kuulmine oli terav ning laste kilked, rõõmud ja ka kurvastamised panid alati ta südame tugevamalt tuksuma. Neil hetkedel oleks ta nii väga tahtnud olla lastega koos.

Ühel päeval, kui vana hobune seal ülemisel riiulil endamisi arutles, et mitu varvast tal on, kolis tuppa mingi imelik seltskond. Tuba hakkas korraga elama ja hobune porises endamisi, et millal küll jälle puhata saab. Puhata aga ei saanud. Lisaks tervele reale uutele asukatele toodi tuppa terve nukumaja ja sellist asja polnud vana hobuse silmad varem veel näinud, et sead magavad voodis ja krokodillid sirutavad diivanil koiba. Maailm on hulluks läinud, rehmas vana hobune, pööras teise külje ja surus padja kõrvale.

Ja siis tulid tuppa lapsed. Ükshaaval. Ja nad hakkasid mängima. Mängisid nukumajas ja mujalgi. Nukumaja voodisse kolis magama hoopis ämblik. Hobune küünitas end veelgi lähemale riiuli servale, et aru saada sellest, mis selles vaikses unises toas nüüd küll toimuma on hakanud. Ta kuulas hästi hoolega ja teadis juba, et kui tuppa tuleb uus laps, siis räägitakse talle, et ta võib siin toas kõigega mängida ja kõike uurida. Kõik reeglid olid tal selged, et keegi ei tohi haiget saada. Kella jälgis ta ka. Ta teadis, et lastele antakse teada, kui mängimise lõpuni on aega 10, 5 ja 1 minut. Ta luges sekundeid… ja lootis, et ehk tahab keegi temaga ka mängida, sest tema ju on ka selles toas.

Lapsed tulid ja lapsed läksid, kuid vana hobune riiuliserval oli ikka omal kohal. Ta oli hakanud arvama, et ta on nähtamatu. Või on tolm ta enda alla matnud ja ta ei paista enam üldse välja. Hobune võttis kokku kogu on jõu ja ronis nii ääre lähedale kui võimalik. Kui hoolega altpoolt vaadata, siis pidid sealt paistma tema keppjala küljes olev puust ratas ja ka tutike pruuni kahust lakka. See oli nüüd kohe päris eluküsimus hobuse jaoks.

Ja siis see juhtus!

Ühel päeval tuli laps mängima ja mänguhoos viskas ta end maha pikali, pani pea kanakujulisele mummulisele padjale ja tegi nii, et ta on reisil. Vaatas taevasse ehk lakke ja loendas seal pilvi… ja…

“Mis see on!?” ja ta sirutas on pisikese sõrme otse taevasse, otse vana hobuse piiluva ratta suunas. Seda asja hakati koos uurima ja selgus, et ratta küljes oli kepp ja kepi otsas oli hobune!!

Hobune ei suutnud uskuda seda, mis temaga toimus, kuid peab tunnistama, et imesid juhtub igal sammul.

See oli armastus esimesest silmapilgust ja see armastus on kestnud läbi aja!

See armastus on olnud nii suur, et hobune sai endale esimese päris oma nime – Hopsti ja ta sai mängida rohkem, kui ta iial varem mänginud oli ja reisida rohkem kui ta iial unistada oli osanud. Vanast hobusest sai kõige õnnelikum hobune ja edaspidi teatas ta kõigile rõõmsalt, et kas temavanusele hobusele ikka sobib sedasi ringi mürada, et vanus on vaid number passis ja temal ei ole passi ning kepsutas hirnatades mängima, patjade vahele magama, sööma maailma parimaid liivakooke, kallistama ja kaisutama.

Siis aga saabus suur suvi. Hopsti elamises toimusid suuremad ümberkorraldused. See tegi hobuse mõtlikuks. Natuke kõhe isegi hakkas, et kas vanad unised ajad tulevad jälle tagasi. Ta küsis endalt, mis nüüd edasi saab. Seda teadis ta hästi, et ta ei jää enam mitte kunagi pensionile ja tahab elu lõpuni mängida ja lastega koos olla.

Hopsti oli kuulnud, et ühes teises kohas, mitme maa ja mere taga on üks teine mängutuba, kus ka lapsed mängimas käivad ja oli täiesti kindel, et tema eluarmastus, lapsed, ootavad seal teda ees. Sellega oli otsus tehtud!

Hopsti broneeris piletid, ajas reisijuht Kerliga asjad joonde. Silus siis tukka, pani päitsed pähe, puristas rõõmsa ootusärevusega ja hakkas astuma. Või oleks õigem ütelda tema puhul, et ta hakkas veerema? Igal juhul hakkas ta liikuma ja ühel mõnusal suvepäeva meenutaval sügispäeval, mil Kerli ja Eva muigasid, et õues on pingviinide suvi, jõudis Hopsti jaoks kätte oluline hetk – ta kohtus vana sõbra Evaga ja see tähendas, et ta oli juba päris lähedal oma reisi sihtmärgile.

Nüüd elab Hopsti uues mängutoas ja on ilmatuma õnnelik, et vanas eas veel selle tõeliselt hulljulge seikluse ette võttis. Ta isegi julgustas saurus Säntist, kellel ka pole passi, kuid kes on kindlasti mõni miljon aastat vanem kui Hopsti, et mitte kunagi ei ole hilja oma unistusi täide viia ja nüüd peab Säntiski plaane.

Hopsti palus teid tervitada ja arvas, et on väga võimalik, et kohtute temaga siin veel 🙂