Johnson

Uuskasutuspoe mänguasjakorvides kaevates avastas mu abikaasa pisikese pärdiku. Sellel ahvipojal oli suur suu ja Andreas pistis talle sõrme suhu. Pärdik imes end näljaselt näpu külge ja lahti enam ei lasknud. Seejärel näitas Andreas itsitades mulle käe küljes rippuvat ahvikest ja kinnitas, et tema meelest on sellel tegelasel siin täpselt selline nägu peas, et ta tahab minu juurde tööle elama tulla. Pärdik lasi korraks isegi sõrmest lahti ja vaatas silmad pärani ja suu suurelt ammuli minu poole, et kas ta ikka kuuleb õigesti.

Enne autosse istumist oli parasjagu pihkumahtuval ahvikesel juba ka oma päris nimi – Johnson. No tal oli kohe selline Johnsoni nägu peas. Hääldasime seda inglisepäraselt. Andreas küsis, et kas lapsed saavad nii keerulise nimega hakkama ja mina vastasin, et lastel on alati võimalik Johnsonile ka mõni täiesti teine nimi panna. Noh, nii nagu mänguteraapias ikka. Ta ei pea isegi ahvike olema, kuid mul endal on vaja, et tal mingi nimi oleks, et ma oskaks teda vajadusel kutsuda.

Kui Johnson teraapiatuppa saabus, kõõlus Colorilla parasjagu telgikatusel. Ta märkas pisikest Johnsonit, tuli ligi ja korraga oli õhk ahviarmastusest roosa! Colorilla haaras pisikese Johnsoni sülle, kallistas ja paitas teda ja rääkis temaga kõige hellemal emalikumal toonil. Ta oli kindel, et on endale lapse leidnud. 🙂

Johnson oli lihtsalt vaimustunud nii tähelepanust kui armastusest ja uutest sõpradest, sest sellises maailmas ta varem elanud ei olnud.

Colorilla keeras kogu toa pahupidi, et leida üles Huggy Wuggyde lutipudel. Keegi oli selle oravate juurde peitnud või unustanud. Oravate endi lapsed olid juba täitsa suured. Colorilla kolistas köögis ja tuuseldas tagatoas ning marssis siis võidukalt kotttooli suunas, et asuda last toitma. Pisike pärdik imes end ahnelt pudeli külge: No kes ei imeks, kui talle pakutaks piparkoogipiima.

Õhtuks oli Johnson juba õppinud ka ise sööma. Lisaks sellele, et ta ulakalt tervituseks kõigi näppe püüdis näksata ja lapsed talle kaheksajala kombitsaid ja krokorillide sabasid suhu toppisid, meeldisid talle kõige enam spagetid, porgandid ja marjad. Endiselt on tal ka kombeks veel suu täis rääkida ja siis ei saa keegi temast aru. See muidugi on hirmus naljakas, mängutoas on see igati ok, ja kõik teevad pakkumisi, et mida küll Johnson ütelda võiks. Colorilla aga vaatab kõike suure emaarmastusega kõrvalt. Tema ei naera, tema on lihtsalt uhke. Ikkagi tema poja! 🙂