Uuel õppeaastal on oma mänguteraapia teekonda alustanud õige mitu last ja mitmed ootavad veel õige kannatlikult oma järge. Mitte alati ei ole lapse jaoks uude ja võõrasse kohta tulemine lihtne. Mõte sellest, et peab mingi tädiga mängima hakkama, tundub õige võõras, sest mängimist on ikka rohkem peetud laste oma asjaks. Ühesõnaga tundub see lastele sageli esimese hooga üüüüsna kahtlane värk.
Selleks, et laste tulemist veidi turvalisemaks muuta, istub mu aknal rebane nagu väike vapper sõbralik märgutuli. Enne, kui lapsed kohtuvad minuga, kohtuvad nad läbi akna mu rebasega. Kui ma olen kohal, põlevad rebase sees tulukesed. Kui mind ei ole, siis rebane tukub sealsamas ilma tulukesteta.
Harva juhtub nii, et ma tööpäeva keskel toast välja tulen. Nii ei olnudki ma õige tükk aega näinud, kuidas mu väike vapper rebane läbi akna lambikeste säras paistab. Mulle tundub, et ta on sellise üsna uudishimuliku olemisega ja vaatab huviga, et kes küll on need möödujad ja kes neist möödujatest on need, kes tema juurde mängima tulevad.
Või kuidas teile tundub? 🙂
