Armas kolleeg tõi tööle oma grafoprojektori! Uskumatu, kui palju rõõmu võib ühest tehnikasaurusest olla. 🙂
Samal ajal, kui ma vanal tuttaval viisil kilele joonistasin ja kirjutasin, uudistasid mängutoa tegelased seda imeasja veidi pelglikult. Keegi neist ei olnud varem näinud, et sedasi saab midagi valgele seinale hiiglama suurelt kirjutada ja samal ajal ei lähe sein üldsegi mustaks ega katki. Nagu võluvärk kohe, arvasid tegelased.
Teraapiatoa saurused on aga juba nii vanad, et nemad mäletasid isegi sõna “lüümik” ja pajatasid teistele, kuidas nad vanal hallil ajal selle masina valguses solaariumis on käinud ja kuidas seal solaariumis on võimalik näha enda tõelist suurust. See oli küll nali, kuid võimalus end teadjamana näidata, oli saurustele äärmiselt oluline sel päeval. Loomad muidugi ei uskunud, sest võluvärkidega on ikka nii, et neid tuleb enne ettevaatlikult uurida ja veenduda, et nad sind krokodilliks ei muuda või ära ei söö. Ja mis saab siis, kui kellegi tõeline suurus on hoopis pisem kui ta ise?
Saurustel oli nalja palju, kuid solaarium, mis näitab su tõelist suurust, tundus teistele ahvatlev. Esimene julge oli Natalja, me kartmatu nahkhiir. Ta laperdas kohale, lajatas oma nahksed tiivad soojale klaasile laiali ja hakkas päevitama. Kõik vaatasid hinge kinni pidades seda võluvärki seinal. Natalja paistis hiiglaslik! Talle endale tegi see hirmsasti nalja ja ta kilkas rõõmsalt, et siia ta jääb, sest siin on nii mõnus!
Seejärel võtsid tegelased kõik ritta, et ka seda imevärki proovida. Kui järg lõpuks saurusteni jõudis, oli lamp toa päris kuumaks juba kütnud. Saurused lebasid helendaval klaasil hästi vaikselt, kuulasid masina mõnusat surinat ja nautisid hetke.
Samal ajal ajas kõik neid hirmsasti naerma, sest nii mõnus oli olla. Selles tundes oli midagi tuttavat ja surisevat. Siis aga avastasid nad ennast seinalt, ajasid suud nii lahti ja varbaid nii harali kui vähegi võimalik. Kõhukramp tuleb naerust õige pea!
“Vaata! Ma hammustan kella! Ma söön kogu aja ära!” möirgas suur saurus naerdes ja ise samal ajal lõugu kokku-lahku laksutades.
“Vaata, mis kell on! Sellest pildist saaks ägeda uue aasta tervituskaardi teha!” itsitas Säntis, see pisut pisem saurus, vaimustunult ja suur saurus oli temaga väga nõus.
“Ei tea, kas lapsed ehmataksid ära, kui nad meid siit seinalt leiaksid?” uuris suur saurus.
“Ei ehmataks nad midagi! Neil oleks hoopis hea meel, kui keegi aja ära sööb ja Eva enam ei teaks, mis kell peab ütlema, et tänaseks on meie mänguaeg läbi!” itsitas Säntis minu häält matkides ja püüdis ka ise veidi seinal rippuvat kella haugata.