Johnson on teraapiatoas jõudnud elada vaid veidi üle kuu, kuid ta on juba tõeline tegija. Ega keegi ju päris täpselt ei tea, millist elu ta elas enne kui me ta uuskasutuspoe tolmusest kastinurgast leidsime. Pole teada, mida kõike ta oma elus kogenud on, kuid meie juures veedab ta enamuse ajast erinevates trellitatud puurides lukkude taga. Küll on ta roninud kuhugi, kuhu pole lubatud, või tõmmanud laualt alla kellegi sünnipäevatordi, näidanud keelt möödujatele, hammustanud kedagi sabast. Temaga kogu aeg juhtub midagi ja noh, ta ise teeb ka kogu aeg midagi, mida ehk ei peaks. Kõige keerulisem on teda veenda, et süüa päriselt ka jagub ja ta ei pea kõike varastama, peitma ja siis salaja pugima. Ja valetamine! Seda teeb ta ka pidevalt ja samal ajal süüdistab ennast õigustades kõiki teisi.
Kuidagi on kujunenud nii, et lapsed küsivad juba tulles, kus see hull ahv on. Johnsoni nimi ei ole mitte kõigile suupärane, kuid oma tegudega on ta juba elu ajal legend. Nii siis tuntakse teda laiemalt hüüdnimega Hull Ahv. Ulakas ahvike kannab muidugi hoolt selle eest, et end pahandustesse keerata, sest ta teab, et siis on kogu tähelepanu tema oma. Ja tähelepanu, olgu siis pealegi mitte positiivne, Johnsonile meeldib. Olgugi, et vahel tähendab see seda, et teda karistatakse, tema peale karjutakse, teda tutistatakse ja ta peab kusagil pimedas tugitooli taga nurgas puuris istuma, aga tema arvates ongi loodud puurid ju selleks, et sealt põgeneda ja füüsiline valu ei paista teda enam häirivat. Vahel teeb ta ise endale ka haiget. Igavuse üle ta ei kurda, väljakutsed on tema jaoks! Pealegi on ta veendunud, et ega ta väga kauaks siia meie juurde ei jää. Ta usub, et küll meil ühel hetkel mõõt täis saab ja me ta päriselt minema saadame.
Tõsi, see ahvike on asjad vahel ikka päris üle vindi keeranud ja samas on tal tunne, et kui ta ei tegutse, pidevalt mingit jama ei korralda, siis ei teagi ta, mida ta tegema peaks ja kas ta üldse päriselt olemas on, kui maailm seda ei kinnita? Temaga on sageli keeruline, sest tavapärane korralekutsumine temaga ei toimi, isegi mittelubatud meetodid ei paista pikemat toimet omavat, sest ta painutab ikka kogu asja kuidagi omasse võtmesse. Näiteks tegi ta üks päev jälle pahandust, sõi ära kõik kalad, mis pidid peolauale jõudma ja kui ta oma vanglast esimeselt hetkel juba põgenes, siis riputati ta uuel viisil lukustatuna aknalingi külge. No et sealt ta ometi minema ei pääse ja las ta siis mõtleb seal oma tegude üle. Ja teate mida Johnson sellest arvas?
Ta teatas irvitades, et sealt kõrgelt näebki ta kõike kõigist paremini ja kaugemale ja teised võivad kadedusest rohelised olla kui tahavad, sest neil sellist võimalust nagunii ei tule. Ja kui ta sealt kord alla tuleb, ikka siis, kui ta ise seda otsutab teha, siis keerab ta veel mingi suurema käki kokku, sest mine tea, äkki siis saadetakse ta veel kuhugi paremasse kohta karistust kandma, mis on tõeline boonus…
Aga teate… kui keegi ei näe, siis oleme ta päris mitu korda tabanud vaikselt nutmast. Ja teda lohutades on selgunud, et talle meeldib kõige enam titat mängida. No et me paneme talle mähkme jalga ja luti suhu, keerame ta pehme sooja teki sisse, kus ta saab mõnusalt siputada ja toidame teda lutipudelist ja ta võib uljalt valju jutustamise asemel lihtsalt nohiseda, matsutada ja nunnult laliseda. Ja talle meeldib sedasi magama jääda, kui keegi teda peopesal kiigutab ja talle laulab. Vot neil hetkedel paistab Johnson eluga isegi rahul olevat.
Johnsoniga on ees veel palju tööd, kuid me ei kaota lootust ja püüame talle pakkuda nii palju armastust ja mõistmist ja koosolemist kui me vähegi jaksame. Hingame sisse ja välja, sisse ja välja ja saame hakkama. Kõrvaltvaatajal on tema käitumise taha keeruline näha ja raske on mõista, et tegelikult otsib ta lihtsalt ühenduskohti ja kinnitust, et teda armastataks just tema endana. Meie juba teame, et tema suures soojas ahvisüdames on igatsus ja unistused. Me ei anna alla, sest Johnson on meile kullast kallim.