SURMA-TEEMAST RÄÄKIMISE RASKUSED
Surmast ja suremisest ning ka teistest emotsionaalselt rasketest asjadest rääkimine tekitab suurtes inimestes sageli ebamugavust. Lastele neist teemadest rääkimine võib olla iseäranis keeruline, sest see toob ebamugavusele lisaks kaasa vastuolulisi tundeid – ühelt poolt soovitakse lapsi sellise teadmise eest kaitsta või arvatakse ka, et lapsed ei ole valmis veel mõistma surma tähendust.
Kui täiskasvanute jaoks on surma-teema laetud tugevate elukogemusest tulenevate emotsioonidega, siis lastel neid kogemusi ei ole ja nad suudavad surmast aru saada lihtsamalt ja loomulikumalt. Surmast ja suremisest teadmine ei kahjusta last, kui talle on jagatud infot ausalt ja eakohaselt.
Kahjustav võib olla aga lapse kõrvalejätmine või tõrjumine ning teadmise varjamine või edasilükkamine. Lapsed on tundlikud muutuste suhtes ja tajuvad, et asjad ei ole korras või täiskasvanud on millestki häiritud. See muudab nad valvsaks ning kui nad kuulevad pealt jutte või nende katkeid ja saavad osa lähedaste emotsioonidest, millest ei räägita ja mida neile ei selgitata, siis täidavad nad teadmatuse oma fantaasiaga, mis võib teha neile suuremat kahju kui ebalevalt edastatud aus info. Kui sa oled lastega kellegi surmast rääkimist edasi lükanud või tegelikkust varjata või muuta püüdnud, siis loe järgnev jutt läbi, kogu ennast ja räägi oma lastega südamest südamesse. Lapsed on targad, mõistvad ja enamasti väga abivalmid, kui neid sobival viisil kaasata ja rääkida sellest, mis toimub.
ETTEVALMISTUS ON KEERULISEL HETKEL ABIKS
Lapsi ei tasu alahinnata. Nad hakkavad surmast aru saama omal moel üsna varakult ja enamasti tuleb see teadmine nendeni loomulikult ja läbi looduse. Näiteks 2-aastase lapsega õues veelombist leitud liikumatu vihmaussi kohta saab lapsele öelda, et vaata, see uss on surnud – ta ei liiguta enam, ta ei tunne enam midagi, ta ei kasva enam ja nii edasi. Väikelaps ei mõista küll, et surm on lõplik, kuid läbi selliste kogemuste saab ta elutervelt õppida, kuidas maailm me ümber toimib.
Käepärane võib olla näiteid tuua ka surnud putukatega – ta lamab liikumatult, ta ei lenda, liigu, söö ja muud seesugust – see putukas on surnud. Lastele saab näiteid tuua ka läbi puudelt langevate lehtede, vaasis närtsinud lillede, uuel aastal toast välja viidava okkaid pudistava jõulukuuse – ka nende elu on lõppenud, nad on surnud. On hea, kui suremist saab lastele selgitada läbi neutraalsete näidete ja hetkel, kui täiskasvanu ise ei ole kellegi kaotusest liiga haavatud. Kuna väikesed lapsed ei mõista, et surm on lõplik ning vajavad vastuseid uuele avastusele ja olukorrale, vajavad korduvaid selgitusi ja kinnitusi ning võivad esitada ootamatuid ning ka kentsakana tunduvaid küsimusi, siis on samamoodi väga oluline, et täiskasvanul on ressurssi tema küsimustele vastata.
HOIAK, TOON ja NÄIDE
Rääkides lapsega surma-teemast on oluline teha seda lihtsalt ja eakohaselt. Oluline on kunstiliselt kaunistamata ja pehmendamata väljendus, otsene sõnavalik. Hääletoon peaks olema võimalikult tavaline, neutraalne ja loomulik, vältima peab kindlasti sosistamist ja liiga tasast kõnet, et laps ei arvaks, et tegemist on saladusega või millegagi, mida peab varjama. Rääkides on mõistlik teha pause. Oluline pole mitte kogu info monoloogina väljapaiskamine, vaid koos arutlemine, võimalusel koos vaatlemine, mängimine.
Olenevalt laste eelnevatest teadmistest, võib juba 2-aastastele lastele rääkida surmast näiteks järgnevalt:
Kui keegi sureb, siis tema keha ei tööta enam. Ta ei hinga enam ja ta süda ei tuksu enam – need on kaks asja, milleta keha ei saa elada. Kui keegi sureb, siis tema aju enam ei mõtle ja ta ei tunne enam valu, kuuma ega külma, ta ei saa enam liigutada ega rääkida, ta ei saa enam mängida. Kui keegi on surnud, siis ta ei saa enam teha asju, mida meie tavaliselt teeme – ta ei saa magada, süüa, pissida, kakada ja ta ei saa oma silmi lahti teha. Kogu tema keha on lõpetanud töötamise. Mitte miski ei saa seda muuta ja parandada ning tema keha ei saa enam tagasi tööle panna. Ta on oma elamise lõpetanud ja see tähendab, et ta on surnud.
Putukad ja leitud surnud linnud-loomad annavad samamoodi sobiva võimaluse mudeldada seda, mida me surnutega edasi teeme, näiteks mängida läbi vihmaussi matmist. Ussikese võib viia ka põõsa alla, et keegi tema surnukehast jalgrattaga (rohkem) üle ei sõidaks. Tõesti, ta ei tunne enam valu, kuid me kanname hoolt tema keha eest hetkel, kui ta ise seda enam teha ei saa. Ja me võime ka oluliseks pidada tema mälestust ja seepärast me teeme nii või teisiti.
MIDA SILMAS PIDADA?
Sagedamini tuleb surmateema jutuks aga läbi paratamatuse, kui keegi, keda laps teab, olgu see siis inimene või loom, on surnud. Täiskasvanud, olles ise alles uue teadmisega kohanemas, püüavad anda endast kehvas olukorras parima ja ehk on sel hetkel abiks järgmised mõtted:
Laste eest olukorra varjamine ei kaitse neid.
On äärmiselt oluline lastega surmast rääkides kasutada korrektseid sõnu – surm, suremine, surnud, matused, kirst, tuhk, urn ja muud seesugust. Need on lihtsalt faktid ja nende sõnade kasutamine ei kahjusta last. Ka sõna “surm” ise ei pruugi olla lastele võõras, sest me kasutame seda vahel ka igapäevases elus teistel viisidel – näiteks keegi on surmväsinud või miski on surmigav või pidi keegi end surnuks ehmatama. Kellegi tegelikust surmast rääkimine võib olla lastele aga uus kogemus.
Kuna surmast ja suremisest otse rääkimine on vahel väga raske, on täiskasvanud leidnud karmile teemale pehmenduse – nad räägivad sellest läbi metafooride ehk kujundlikult – lahkunu, kadunuke, keegi lahkus, läks taevasse, jäi puhkama, suikus igavesse unne, me kaotasime kellegi, me saadame ta ära ja muud sarnast. Suurtel inimestel omavahel rääkides võib selline väljendumine olla ok, sest teatakse, millest käib jutt, kuid lastel on keeruline mõista seost tegeliku surma ja pehmendavate selgituste vahel.
Laste arusaamine elust ja maailmast on üsna must-valge ja sellised pehmendavad kujundid tekitavad lastes segadust, valeootusi ja vahel ka hirme.
Oluline on meeles pidada:
Lapsed kuulevad ja mõistavad seda, mida me ütleme, mitte seda, mida me sellega mõtleme.
OHUKOHAD
Pehmendavad selgitused, mida lapsele kellegi surmast teada andes tasub vältida ja miks:
- Ohtlik on võrrelda suremist unne suikumisega, sest lapsel võib tekkida arusaamine, et keegi lihtsalt magab ja ju ta ärkab siis varsti üles või on abiks printsi suudlus nagu muinasjutus? Suremise võrdlemine igavese unega võib kaasa tuua lapse hirmu uinumise ees, kuna ta äkki ei ärka enam üles.
- Kellegi kaotusest rääkimine seostub lastele sageli mänguasjade ja muude asjade kaotamisega. Asju on võimalik üles leida, seega miks ei võiks me siis seda, kelle kaotasime, ka üles otsida, küsivad lapsed.
- Puhkama jäämine ja igavesse puhke- ja rahupaika jõudmine võivad lastele seostuda puhkepauside ja puhkusele minekuga ning luua valesid ettekujutusi ning tekitada neid segadust.
- Soovist lapsi kaitsta ja ebamugavat jutuajamist edasi lükata ning ka lootuses, et ehk laps lihtsalt unustab selle inimese ära, on räägitud lastele kellegi surma korral ka seda, et surnud inimene kolis kaugele või läks väga pikale reisile. Vahel läks ta sinna „väga kauaks“, vahel „läks ta selleks, et mitte enam tagasi tulla“, vahel tuuakse välja kurb tõsiasi, et „teda ei saa enam külastada“. Lisaks sellele, et see on vale, tekitab selline teadmine lapses erinevaid raskeid tundeid ja mõtteid kuni selleni välja, et nad kasvavad üles teadmisega, et kui ma suureks saan, siis lähen ja otsin ma ta üles.
- Kui rääkida lastele, et keegi läks taevasse, vikerkaare taha, pilvede peale, siis võib laps tajuda, et see, kes suri, lihtsalt lahkus, sest ei tahtnud enam temaga koos olla. Ka maailma lõpus asuv kohvik või kirsipuu, mille juures me kord kohtume ei pruugi laste jaoks omada seda lohutavat nooti, mida meie neis mõtetes näeme ja hoiame. Eriti valus ja hirmutav võib lapse jaoks olla rääkimine võimalikust põrgusse minemisest.
- Ka armsad selgitused, et keegi läks inglite või haldjate juurde, võivad lapses tekitada tunde, et tema juurest lihtsalt mindi minema. Hirmutav võib olla ka mõte, et kui inglid viisid kellegi kaasa, kelle nad veel võivad kaasa viia.
- Mõte, et keegi sai vabaks, haihtus ilmaruumi, sai maamullaks, mõnel puhul läks ka ussidele söögiks ja muud sellised ütlemised võivad olla ühtaegu segadusttekitavad, hirmutavad ja arusaamatud laste jaoks.
Arusaadavalt ei räägita neid pehmendavaid lugusid lastele selleks, et neid tahtlikult kahjustada. Eesmärk on enamasti siiski lapsi kaitsta ja võib-olla veidi kaitsta ka iseennast võimaliku järgneva küsimuste tulva eest, kuid ainus, mis lapsi tegelikult kaitseb, on ausus ja teadmine, et keegi on surnud ja neil aidatakse selle teadmisega kohaneda, kohanetakse üheskoos.
Juhul, kui lapsele on räägitud esimese ehmatuse ja segase emotsiooni pealt mõni pehmendav kujundlik lugu, siis tuleb võimalikult ruttu see jutt ikkagi ausalt ära rääkida, sest mida kauem see vale kestab, seda sügavam võib olla selle mittesoovitud jälg.
KUHU SURNUD LÄHEVAD? MIS NEIST SAAB?
Ajapikku, kui kellegi tegelik surm hakkab kohale jõudma, on täiesti ok luua selle ümber oma lugu ja legend, sest selles võib olla olulist kosutust. Isegi kui perekonnal ei ole usulisi veendumusi, siis on oluline leppida kokku, kus surnud väidetavalt on. Näiteks kujutlus sellest, et see, kes on surnud, ei ole üksi ja on nüüd koos endale kallitega, kes enne teda juba surid. Lohutav võib olla ka teadmine, et see, kes suri, saab meid omal moel puudutada läbi vihmapiiskade, päikesekiirte ja istuda me sõrmele lepatriinuna, lennata liblikana. Või saab ta tulla mõtetes ja unedes me juurde või kaitseb meid omal moel ingli või haldjana.
Lapsele saabki selgitada, et kuna me päris täpselt keegi ei tea, kuidas need asjad on, siis on meil võimalus valida, kuidas me soovime seda kogemust enda jaoks tõlgendada. Lapse jaoks ja vahel ka suurte jaoks annavad need mõtted ja lood turvatunde ja järjepidevuse, mida me kaotusega kohanemisel nii väga vajada võime. Lapse jaoks on oluline teadmine, et ta ei ole oma kaotusega üksinda.
Juhul kui lapsele on kellegi surma järel koheselt öeldud, et surnu muutus ingliks ja on nüüd pilvede peal, kuid ees ootavad alles (iseäranis avatud kirstuga) matused, siis suure tõenäosusega võib tekkida küsimus, keda või mida maetakse. Sel juhul võib abi olla hinge ja keha selgest lahutamisest. Väiksematele võib olla sellest keeruline aru saada, kuid mingi loogika võivad nad selles siiski leida, kui rääkida hingest või vaimust, mis muutus ingliks ja (surnu maisest) kehast, mida maetakse.
AUSALT ja EAKOHASELT, KUID LIIGSETE ÜKSIKASJADETA
Lapsele surmateate edastamine võib kaasa tuua hulga siiraid lapsemeelseid küsimusi ning peab hoolega kaaluma antava selgituse osa, miks ja kuidas see juhtus. Arusaadavalt vajavad laste küsimused ausaid ja eakohaseid vastuseid, kuid nad ei vaja põhjalikke peensusteni minevaid selgitusi. Oluline on mitte minna juhtumi üksikasjadesse, mis võivad olla lapse jaoks hirmutavaid kujutluspilte loovad.
Surmast kuuldes muudavad lapsed selle info enda jaoks isiklikuks ja võivad kergelt samastuda. Nii võib juhtuda, et lapsed tahavad surmast ja suremisest kuuldes teada, kas ka teie surete, kes siis tema eest hoolitseb, kas ta ise sureb, mis saab siis, kui keegi sureb ja muud seesugust. See võib vanemate jaoks olla hirmutav või ebamugav, sest lisaks isiklikule keerulisele olukorrale ei pruugi olla jaksu vastata lapse küsimustele.
Vahel on aga vaja lapsel samu küsimusi uuesti ja uuesti küsida ja samu vastuseid kuulda, sest see annab talle võimaluse olulist infot paremini omaks võtta ja sellest aru saada. Abi võib olla surmateemat käsitlevatest lasteraamatutest, kuid sageli on lastel vaja saadud teadmisi ka läbi mängida või joonistada, et neid paremini mõista ja omaks võtta. Sellistes mängudes ei ole midagi taunimisväärset ka siis, kui laps neid mingi aja jooksul korduvalt uuesti mängib. Omaette, õdede-vendadega ja veel parem kui koos turvalise täiskasvanuga enda juhitud mängu mängides, lähevad lapsed vaid nii kaugele kui neil on turvaline minna ja mängivad sama lugu läbi nii palju kordi, kui neil vaja on, sest mäng on lapse loomulik viis uurida, mõista, asjadest aru saada ja õppida. Mängides koos teiste lastega, kes antud kogemusega seotud ei ole, vajab laste omavaheline mäng jälgimist, et keegi emotsionaalselt viga ei saa.
On täiesti ok, kui laps ikka ja jälle küsib, millal see, kes suri, tagasi tuleb, justnagu oleks ta kõik eelnevad jutud ja vastused unustanud. Oluline on sellises olukorras lapsega pahandamist ja märkuse tegemist kindlasti vältida. Vastus võib olla valutegev, sest kui keegi sureb, siis ei tule ta tagasi. Valus võib olla seda ikka ja jälle korrata, kuid lapsele võib see vajalik olla nagu võib ta vajada ka peegeldusi vastavalt olukorrale, näiteks, et ta väga igatseb.
HOITUS ja TURVATUNNE
Kuigi lapsed otsivad ausaid vastuseid, siis vajavad nad nende teadmiste juures turvatunnet. Seega ei tasu lapsele esimestel ärevatel teatamise hetkedel kindlasti rõhutada suremise üldist paratamatust ja jagada täiskasvanuna kogu teadmist ja muresid, mis on ilmnenud, vaid tegeleda lapse hirmu ja turvatunde taastamise vajadusega. Lapse eest ära saatmine kuhugi, kus tal oleks ehk toredam, ei pruugi olla sugugi parim lahendus, sest lapsed tahavad olla omadega koos kui neil on raske ja sageli soovivad nad aidata, teha midagi, et tasakaal kuidagi taastuks.
Koosolemine, koos tegutsemine ja kaisus hoidmine aitavad hirmunud last rohkem kui asjade detailne käsitlemine. Lapse kaasamine tegutsemisesse, kus ta saab abiks olla ja anda oma panuse, võib uues ja ehk ka kohmetukstegevas olukorras pinget leevendada.
Pole vaja karta pisaraid ja emotsioone ning neid lapse eest varjata. Kurbus ja pisarad, muudki emotsioonid, käivad enamasti sellisel hetkel olemise juurde. Laps vajab ausat selgitust, et sellises ebanormaalses olukorras ongi normaalne, kui keegi nutab või karjub või on endast väljas. Kui katkisele põlvele võib piisata plaastrist ja puhumisest, siis hingehaavade puhul aitavad enamasti koosolemine ja kallistamine. Nutta on alati lubatud ja on ka ok mitte nutta, kui on nii valus, et pisarad ei suuda välja tulla.
Seega – ausus ja turvatunde loomine – peavad käima käsikäes!
Hoitust ja koosolemist, ausust, mõistmist ja jaksamist teile.
Eva
kriisinõustaja ja mänguterapeut
(Lapse leinast ja sellest, kuidas last matusteks ette valmistada räägin mõnel järgmisel korral)