MUSTA ASEMEL SÄDELUS JA MATUSTE ASEMEL ÄRASAATMISPIDU
Me olime talvel juba üheskoos otsustanud, et mamma pakutud kahest päevast, emadepäevast või tema sünnipäevast, valime tuha matmiseks tema sünnipäeva. Emadepäeval on meil kõigil muid rolle ja kohustusi, kuid esimene sünnipäev ilma mammata oleks nagunii keeruline ja miks mitte seostada seda tema lemmikaja ja rahupaika viimisega.
Hauakivi planeerisime ja kaalusime pikalt. Kui suur, mis värvi, mis kujundusega, mis kirjastiiliga, mis lisadega. Jagasime kolmekesi oma mõtteid ema ja õega ja jõudsime imeilusa tulemini ning saime selle ka tellitud – valge ja kuldse tekstiga. Kuna mammale nii väga linnud meeldisid ja ta nendega muudkui jutustas, siis tundus loomulik üks linnuke talle seltsiks kivile panna. Imelise koostöö eest tänan Reval Kivi OÜ kujundajat ja selle raamist väljas kujunduse teostajat – kõik sai paika nagu rätsepaülikond ja teostati vaid paari päevaga. Taas kogemus – julge küsida ja leida lahendusi.
Eraldi uut karpi või urni me otsima ei hakanudki. Jäi seesama vineerkarp ja kuigi ma korraks mõtlesin, et mu abikaasa saaks ka puidu sisse põletada vajaliku, siis jäin joonistamise ja kirjutamise juurde. See isetegemine tundus nii palju isiklikum. Olin mamma surmast alates joonistanud rebaseid, otsinud seda meie jaoks parimat ja kaalule jäi see tukkuv mõnusalt keras rebane.
Seega sai esimesena karbikaanele paika rebane, seesama, kes silkas talvel üle lume, kui mamma unne suikus. Ja rebasele puges kaissu päike, sest kunagi ammu ütles üks laps mamma nime kuuldes, et Vaike kõlab nagu Päike. See meeldis mammale väga ja ta meenutas seda sageli. Meie päike ta ju oligi. Siis lisasin kuldsega nime ja kuupäevad ja ema soovil ka lause „… kuniks kohtume taas“. Kuna käsi vedas joonega veidi alt, siis sain tasakaaluks hauaplaadilt tuttava linnukese lisaks joonistada ja tähed tulid kõige lõpus, sest kui mamma oli meie tähesüsteemi päike, siis meie – tema laps, lapselapsed ja lapselapselapsed oleme ju tähed tema ümber. Ta ei ole üksi.
Jutlustajat meil ei olnud, kuna me kedagi võõrast sinna jutustama ei soovinud. Rääkimine jäi mulle ja kõigil teistel oli võimalus oma mõtteid sekka ütelda soovi korral. Kuna sellel platsil on meie mammale lisaks tema ema ja noorem õde ning mamma tuhaga koos pidi mulda saama ka tema vanema õe ammu tühjendatud urn, siis tundus kohaletulijate seotusele mõeldes ainus kohane laul Ema süda. Ema ja õde mõtlesid ka, et kas veel midagi lisada, kuid jäi nii ja saateks tuli lisaks veel õe flöödimäng. Nii said kõigile kätte jagatavale pisikesele kaardikesele päikese ja tähtedega rebane, luuletus ajalehe järelhüüdest ja pöördele laulusõnad, pisut infot ja kuldne linnuke.
Ema tellis soolase söögi, mina tõin mamma soovitud šokolaadiekleerid ja muud magusat. Hommikul käisime veel kord ka haualt läbi ja kaunistasime kogu hauaserva meie aia aedhortensiatega. Ma korra mõtlesin kodus enne ka kuuseokstele, sest kuuski meil siin aias jagub, kuid mamma oli õitsvate aedade inimene. Nii sai see hauaserv imearmas ja õrn.
Kogunesime ema juures kodus.
Mamma karp oli tema toas laual juba ootamas.
Olin eelnevalt ütelnud, et kui keegi tunneb, et tahab mammale midagi kaasa panna, kirjutada või joonistada, siis nüüd on see hetk ja koht ja nii olidki pisikesed käed teinud mammale armastusega joonistuse. Mammale olid kaasa panemiseks toodud ka kommid ja šokolaaditükk. Just parasjagu, nagu mamma ise oleks võtnud, näpuotsaga.
Võtsime tuha kotist ja panime lahtiselt mu mütsi sisse tagasi. Nii oli sel soe ja pehme pesa. Kuigi olin palunud emal otsida ka mamma sõbranna ema heegeldatud pisikesi linikuid ja mamma õe tehtud heegeldatud servaga taskurätte, et karp kodusem ja mõnusam tunduks, siis müts tundus sel hetkel pesaks parim valik.
Sättisime sädelused ja litrid lauale ja mamma tuha kaunistamine algas.
Esimesena torkasid pisikesed näpud tuha sisse kaasa pandud kommid ja siis hakkas kõik aina enam sätendama.
Lapsed olid haldjatolmutamiseks juba valmistunud ja nende õhinat vaadates tulid kohale saabunud suured sugulased ja sõbrad ka kaasa. Korra läigatas ka suurem kogus sädelust tuhale, kuid kinnitus, et nii on väga hea, oli piisav edasi tegutsemiseks.
Tõsi, mamma matustele tulnud suured vaatasid ehk alguses veidi võõristavalt, et no mis asi see siis nüüd on, kuid väikese selgituse ja konteksti avamise järel olid nemadki kullapuru, läikivaid punaseid südameid ja lillasid lillekesi mamma tuhale pudistamas. Ei mingit hurjutamist, et nii ei ole sobilik ja nii ei tehta. Me olime koos, mingis mõttes me kaunistasime kurbust, et seda kergem kanda oleks. Koos ilu luua on ilus ja see natuke võib olla hiljem nii oluline.
Ka mammale tehtud joonistus sai sädelevaks tuunitud ja vineerkarbi kaaski sai omad sädelevad täiendused. Ma vaid õhkasin, et ilu ja sära pole kunagi liiga palju.
Mamma armastas oma aeda ja oma lilli. Kuniks me lastega kõigele veel viimast haldjatolmust lihvi andsime, käis õde aias mammale kaasapanemiseks lilli korjamas. Ka see mõttega hingetõmme oli oluline.
Õde sättis need ilusasti karpi nii, et tühjus sai täidetud ja tuhakarbike sai armastust ja hoolimist päris pilgeni täis.
See tunne, kui sa vaatad midagi nii nukrat nagu ühe kalli inimese viimased maised säilmed ja näed kogu seda suurt armastust – see tunne on hea! Selle tunde nimi võiks ehk olla südamerahu? Pidulik ja püha oli see tunne. Võimas.
Kui kõik olid oma panuse andnud, panime karbist läbi laia roosa lindi – mamma ikka itsitas, et mida vanem eit, seda roosam-mis-kõik. Kuna auk oli kalmistul kaevatud sügav, siis igaks juhuks tundus lint turvaelemendina vajalik ja ilus oli see ka. Lindi peale tõstsime kaane. Selleks hetkeks olid kõik kogunenud taas mamma tuppa.
Sädelus kippus laiali libisema ja nagunii olime me ka kõik ise sätendavad, kuid kellelgi suurtest oli hea idee, et ehk saab sädeluse kaane külge kinni juukselakiga. Pelgasin alguses, et ehk lendab kõik siis laiali ja värv läheb ka laiali, kuid kokkuvõttes, mida meil kaotada oli. Oli nagu oli ja juukselakki kasutamata ei astunud mamma ise iial uksest välja. Seega viimaseks vuntsiks juukselakk oli nagu täpiks i-le. Ja see lakilõhn heljus õhus veel oma olulise hetke. Mamma oli täiesti kohal!
Teele asudes tegime kodutrepil mamma karbiga pilti. Mamma jõudis selles majas elada 60 aastat. Ka sellest, kuidas ta seda maja oma kätega ehitada aitas, kleenukesena tuberkuloosist taastudes kõrgetel müüridel suuri liivakotte tassis, oleme me kuulnud lugusid ja nende mõttepiltidega üles kasvanud. Tundus nii oluline teele asudes veel hetkeks peatuda ja lihtsalt olla. Pildistamine andis taas olulise hingetõmbe.
Me ei läinud hauale kabeli poolt. Läksime hoopis mööda tuttavaks tallatud rada teisest väravast.
Läksime koos oma peredega, ühtegi last ei jäetud eemale ega koju. See tundus mõeldamatu meile, kes me ise olime pea täiskasvanueani sellistest asjadest ametlikult tõrjutud olnud (olgugi, et kasvades surnuaia kõrval olin ma enne suureks saamist salaja osalenud lugematul hulgal matustel). Olin targu valmistunud ka selleks, kui keegi väga murdub, kuidas siis lapsi kaasata, kuid eeltöö oli kõigil nii hea, et kõik sujus pehmelt.
Plats oli ilus. Hommikul paika sätitud hortensiaõied olid rohkem nagu pulmavanik, kui traditsiooniline hauaserv. Selles oli pidulikkust. Veider ütelda, kuid sellisena mõjus see haud niiskes ilmas isegi kaunilt, kerge ja kutsuvana. Taas saime nentida, et ilu ja selle loomine aitab rasket hetke kuidagi leevendada. Olin seda märganud läbi teiste kogemuste juba varem, kuid nii selget isklikku kogemust ja kinnitust mul veel ei olnud. Jah, lemmikoomadega olime me lastega seda alati teinud, kuid inimestega nii vaba tundega mitte.
Sättisime paika karbi ja sildi, lilledki. Süütasime küünlad. Lapsed jagasid kõigile kätte kaardikesed.
Mu jutt ei olnud pikk. See ei olnud klassikaline meenutamiste jutt kronoloogias, mida kõike mamma elu jooksul saavutanud ja teinud oli, sest seda kõike teadsime me niigi. Kogusin lihtsalt kokku oma armsaimad mõtted sellest, kuidas mina ja teised mammat ehk näinud on ja rääkisin armsatest mälestustest. Vahepeal võitlesin pisaratesse murdunud häälega, kuid kõik ootasid kiirustamata.
Laulsime Ema südant. Õde mängis flööti. Ilus oli. Lihtsalt nii ilus oli. Kohutavalt kurb oli muidugi ka, kuid rohkem oli ilus.
Panime õrnalt ema ja õega koos mamma tuhaga karbikese oma viimasele kohale, nemad hoidsid roosast lindist, mina toetasin alt. Mamma kõrvale, kahe õekese vahele, asetati mamma vanema õe urn. Nii said kolm õde taas kokku. Urnid katsime aedhortensia õitega.
Kes soovis, sai oma kolm peotäit mulda hauda poetada. Kes soovis, sai kullapuru puhuda või läbi sõrmede libistada. Sädelevas kullapurus on heljuvat kergust, mida raskes niiskes mullas ei ole. See annab kõigele veidi helgema tunde. Ja puhumine paneb sügavamalt hingama, mis sellisel hetkel võib olla väga vajalik.
Päike tuli välja, üks lastest märkas ja mainis seda naeratades. Päike vaatas meid läbi männilatvade. Mamma oli kohal.
Oli hetki, kus õhk haua kohal sätendas enne kui sädelus maale langes. Kõik sätendas natuke ja seda sai endaga kaasa ka võtta, et helgem tunne kauem püsiks. Aastate jooksul olen ma leinavatele peredele, kus on väiksemaid lapsi, matuste ajaks ja ka hiljem haual käies soovitanud sädeluse kasutamist ühe võimalusena. Ikka see ilu ja hingamine. Kuid nii suurt särapidu ei olnud ma ka ise veel näinud, sest seda sädelust jagus palju kauemaks.
Tegime haua tasakesi üheskoos korda ja panime lilled ja kivi paika, tasandasime liiva.
Ühe etapi lõpp ja mingis mõttes ka lõpetatuse tunne olid ilmsed. Oli kurb, kuid polnud enam nii valus. Valu kõrval oli nii palju rohkem õrnust ja hellust ja hoitust, ka pühalikkust ja see kandis.
Haud jäi meist maha kaunina. Helge ja ilusana.
Hiljem kodus süües ja mamma lemmikkookidega maiustades oli tõepoolest tunne, nagu oleks see pigem mamma sünnipäev. See oli kõige ilusam ärasaatmispidu, just pidu ja mitte peied, millel mul on olnud au osaleda. Ja jutte jätkus kauemaks.
Usun, et mamma on rahul. Meie oleme rahul ja südames on soe tunne.
***
Kui me täna, mamma esimesel surma-aastapäeval mu ema juures käisime kooki söömas, istusime tema ümbertõstetud elamises sama laua taga, millel mamma suvel tuhaga karbikest kaunistanud olime. Lauaklaasi servade vahel sädeles. Hetkega meenus kõik nii ehedalt ja omamoodi helgelt. Meenus seegi, et aasta viimastel tundidel taas ema juurest tulles ja kõju sõites lipsas ilus koheva sabaga rebane me ees üle autotee ja me olime päris kindlad, et mamma tuli tere ütlema. On armas teada, et ta on meiega ka siis, kui teda enam ei ole.
(Selle loo lõpp)