Täna, täpselt aasta tagasi oli pühapäev ja see oli päev, kui minu mamma suri. Üks aastaring on täis saanud ja kuigi meis on igatsus, siis ei ole selles leinas valu, sest asjad said parimal võimalikul viisil toimetatud. Süda on rahul.
Järgnev lugu on veidi teistlaadi lugu. Olles peredele keerulistel hetkedel toeks, olen ma palju mõtelnud, kui oluline võib olla see, et asjadest on eelnevalt läbi räägitud või on mingi sisemine teadmine, mida teha. Või kui seda teadmist ei ole, siis võtta see hingetõmme ja hetk, kus mõtelda, vaadata enda südame sisse ja valida parim ja ilusaim viis sel kurval hetkel toimetamiseks. Kuigi raske surmateate järel arvatakse sageli, et kui kõik kiiremini mööda saab, siis on kergem, kuid tagasi vaadates julgen ma arvata, et kiirustamine ei too leevendust, vahel isegi vastupidi.
Samas on vahel on väga oluline julgeda jääda iseendaks, kuulata oma südant ja teha asju enda tunde järgi, mitte vaid pealesurutud ja sageli raskete kes-teab-kust tulnud traditsioonide järgi. Me oleme kaugenenud vanadest elutervetest tavadest, mis toetasid kaotusega leppimist ja leinamist, sest vahepealsel ja kaasajal kiirustatakse meid takka ja pakutakse valmislahendusi nii nagu meil oleks kohustus neid vastu võtta ja muid valikuid ei olegi. Kui palju kordi olen ma vastanud küsimusele, kas kirstumatusel võib kirstu ja haua korral hauda midagi kaasa panna, kas kollaseid lilli sobib tuua, kas peiedel tantsida ja naerda tohib ja muud sellist. Sisimas olen siis ikka mõtelnud, et aga kes keelab, kes kontrollib? Kes on see, kes ütleb, mis on tegelikult õige ja vajalik?
Olles surma- ja leinakogemuse sees on oluline olla omaette nii palju kui vajalik, kuid rohkem olla koos, tegutseda ja tegutseda ka koos, rääkida ja jagada kogemusi, mälestusi, soove ja unistusigi. Ja ehk veel kõige olulisem on mitte unustada kaasata sellesse elus nii olulisse protsessi kõiki põlvkondi, sealjuures kindlasti ka lapsi. Mõistan, et valu tahab vahel ära lõigata kõigest ja kõigist. Vahel ongi lein see, mis meid alla neelab ja maha niidab. Rääkides hiljem leinajatega, siis mitmed neist arvavad, et tegelikult oleksid nad paremini taastunud kui nad ei oleks üksi olnud ja keegi oleks neid toetanud viisil, mis oleks andnud võimaluse teha midagi head, midagi paremat ja ilusamat oma suure musta raske tundega.
Mulle on peredega töös tundunud, et vahel teeb kaotusega kaasnev ootuspärane rusutud tunne rohkemgi kahju, kui süda ihkab muud, kuid justnagu ei tohi, ei ole sobilik. Piirangud sellest, et nii ei tehta, ei lase meil vahel toimetada asju nii nagu me väga sooviksime ja see võib jääda kraapima. Just seepärast tundus mulle oluline jagada siin ka enda veidi teise tundega kogemuslugu meie mammast, kus on käsitletud nii ühe koduse suremise lugu läbi kolme viimase päeva, suremisele järgnenud korraldusi ja kogemusi kui ka ärasaatmise osa. Võib ju arvata, et pika elu elanud eaka inimese lahkumine on omamoodi ootuspärane ja ei ole ehk nii raske kui mõni teine lugu. Mingis mõttes olen ma sellega kindlasti ka nõus, kuid kaotust ja leina ei saa mõõta ja võrrelda, sest see on algusest lõpuni isiklik.
Selles loos on minu enda lein ja viisid, mis mind leinaga toimetulekul ja lõpetatuse tunde leidmisel sel korral toetasid ja kõik see, mis sündis meie perede ühistöös. Selles loos on erinevas vanuses lapsed koolieelikutest teismelisteni kaasatud igas etapis ja takkajärgi saame kinnitada, et meie jaoks oli see sellisel moel hea ja armas lahendus nii kurva lahkumisega seoses, sest meie mamma oli ilmatuma oluline oma kolmele järgevale põlvkonnale.
See lugu on siin ühe isemoodi näitena, kust leiate ehk äratundmist, kaasamõtlemise kohti ja vajadusel ka ehk julgustust ja inspiratsiooni. Kui tundub, et olete oma mõtete ja muredega üksi jäänud, võite ka julgelt mulle kirjutada.
Pühendan selle loo meie kallile mammale.
MEIE MAMMA SUREMISE LUGU
Pisut enne jõule sai meie pea saja-aastane mamma vähidiagnoosi. Kasvaja oli vaikselt ja valuta juba kaugele jõudnud. Meie muidu nii erk ja asjalik, igati krapsakas mamma hakkas vaikselt väsima. Jaanuari teises pooles jõudis kätte aeg, kus jaks oli otsa saamas.
Oli õnn, et meil oli võimalus mammaga koos olla. Rääkimine ei olnud talle kunagi kuigi kerge, ta oli juba loomult pigem vaikija ja hoidis asju endale. Kuid aeg tiksus ja rääkida oli vaja. Mitmel korral istusin ta voodiserval ja püüdsin tabada õiget hetke, kuid jutuni ei jõudnud. Kuna tal ei olnud kuigi mugav hingata, siis läbi selgituste, miks nii on, jõudsime ühel hetkel selleni, et ta ohkas, et no nüüd on küll jamasti. Korjasin selle mõtte üles, hoidsin tal käest ja nentisin, et tõesti, ON jamasti ja seepärast on vaja meil rääkida. Ütlesin, et on raskeid asju, millele ehk ei taha mõtelda, kuid millest me peame nüüd rääkima. Mamma oli vaikides nõus, ei puigelnud.
Rääkisime sellest, et mis saab siis, kui ta enam ei jaksa tõusta – kas ta tahab pigem haiglas olla või koju jääda. Ta ei tahtnud olla koormaks, kuid soovis jääda lõpuni koju. Seda sain ma talle lubada, sest teadsin, et kambapeale saame hakkama. Rääkisime veel muredest ja hirmudest ja mugavusest ja soovidest. Mamma suurim mure oli, et kuidas mu ema, tema tütar, hakkama saab. Sa elad pea saja-aastaseks ja muretsed ikka oma 75aastase tütre pärast, kes tuleb eluga igati toime. Emad jäävad vist alatiseks emadeks.
Mamma küsis oma haiguse kohta ja selgitasin pehmelt, mis temaga toimub, ruttamata tuimalt ette sellega, mis peagi võib talle osaks saada. Samal ajal valmistasime me õega oma lapsi ette, et mamma seisund aina halveneb ja ta on väga haige. Minu omad olid imeväikesed kui mu isa ja vanaisa surid, sellest neil mälestusi ei ole. Lihtsamaks tegi selgitused see, et nad on olnud juures mitme kalli kodulooma aktiivse suremise ja ärasaatmise juures. Nii oli neil umbkaudne ettekujutus sellest, mis meid peagi ees ootab. Ehk raskemgi oli veenda ema, kelle jaoks armastus käib kõhu kaudu, et miks mamma isu nii väikseks ja valivaks on muutunud. Keha, mis valmistub surema, ei vaja enam toitu nii nagu varem.
Elasime päev korraga. Keegi meist ju ei teadnud, millal ja kuidas see kõik juhtuda võib. Kindel oli vaid see, et see juhtub varsti, võib-olla iga hetk. Püüdes ette valmistada teisi, valmistasin ette ka ennast.
Reede lõunal sain emalt kõne, et mammal on halb. Juba öösel oli halb, kuid olemine minevat aina kehvemaks. Käisin kiirelt koosolekul ära ja kiirustasin mamma juurde. Tal oli raske hingata. Raskus oli süvevenud päevadega, kuid nüüd oli see muutunud liiga raskeks, et taluda. Palusin abikaasal kodust tuua kogu oma pakitud varustuse ja sain kuidagi haigla kaudu kiirelt korraldada morfiinisüstide retsepti. Õena teadsin, et saan edasisega ise hakkama. Oli reede õhtu ja see oli vedamine, et meil kõik ladusalt läks.
Ajal, mil mu abikaasa sõidutas ema ravimeid ostma ja teades, et mammal ei ole sellest punktist enam tagasiteed, panin ta võimalikult mugavalt istuma ja küsisin ära kõik olulised küsimused matuste, peiede ja kõige muu kohta – kuidas, kuhu, kelle kõrvale, millal, kuidas ja muud seesugust, kuni selleni välja, mis kooke me võiksime süüa. Me olime sellest ju ka varem palju kordi rääkinud, kuid kuidagi nii oluline tundus teada tema enda viimast sõna. Mamma vastas täie selgusega, tegi naljagi ja patsutas hellalt mu kätt, kui ma küsisin, keda kutsuda ja mida selga panna. Jäi tunne, et ta oli selleks jutuajamiseks valmistunud, isegi oodanud seda vestlust, sest vastused olid soravad ja läbimõeldud ning minu otsekohesus tegi asja lihtsaks.
Varsti pärast seda sai ta esimese süsti. Hingamine läks kergemaks, ta sai pisut puhata. Kuna ema oli juba terve eelneva öö mamma kõrval olnud, siis jäin selleks ööks ise mamma juurde.
Hoidsin ta käest, hoidsin teda kaisus. Ta ei jaksanud rääkida, kuid oli ärkvel. Mina rääkisin. Rääkisin sellest, mille pärast ma teda nii väga armastan, mille eest olen tänulik, palusin andeks asjade eest, mis olid ajas nässu läinud, andsin talle andeks asjade eest, kus olin tundunud, et tema minu suhtes ebaõiglane oli ja tänasin nende kordade eest, kus ta minu ees täiel rinnal seisnud oli, meenutasin meie ühiseid hetki, rääkisin me rõõmudest, muredest, hirmudest, naljakatest juhtumitest, sellestki, kuidas ma lapsena hoidsin läbi une ta kätt, kui keerulised ajad olid. Jutustasin talle lugusid, mida mamma mulle lapsena rääkis oma enda elust ja lapsepõlvest. Neid samu lugusid olen ma oma lastele meie mammast rääkinud ja tean, et need lood elavad edasi. Vahel mamma naeratas, vahel patsutas õrnalt mu kätt. Kui küsisin, kas ta kardab, siis ta raputas pead, et ei, ei karda, kuid hoidis mul tugevamalt käest. Koos oli ehk julgem. Süstidega ei olnud tal valus.
Hommikul tuli võttis ema mu jälle üle. Ütlesin ka emale, et kui nüüd on veel midagi, mida on vaja ütelda, siis see on see hetk. Nad jäid tunnikeseks omaette. Samal ajal kutsusime õega kokku oma pered, et nad saaksid mammaga veel veidike koos olla. Kõik tulid. Võtsid oma hetke. Hoidsin mammal käest.
Kui ma laupäeval pärastlõunase süsti tegin, olid lapsed köögis. Üsna samal hetkel jooksis akna alt üle pehme valge lume koheva sabaga ilus punane rebane. Keegi lastest ütles, et vaata, mamma muutus rebaseks. See mõte oli nii ilus…
Päev möödus vaikselt. Selgena mamma rohkem ei ärganud. Laupäeva öö vastu pühapäeva oli valge ja vaikne.
Mamma tukkus ja vahepeal aitasin tal läbi une asendit muuta. Hoidsin käest, laulsin talle, lugesin meie isa palvet ja kuulasime tunde Ed Sheerani Afterglow laulu. Ta hingas selle ajal kuidagi rahulikumalt. Ka mul oli selle taktis kuidagi kergem hingata. Samal ajal sadas õues laia pehmet lund. Me ümber oli rahu.
Pühapäeva päev möödus vaikselt. Õelapsed käisid mammat vaatamas ja pisem mängis tema kõrval voodis. Ema püüdis teda alguses eemale suunata, et see pole lapse koht ja ehk ta segab mammat. Samas ma olin seal, mammat ta ei seganud. Kuulmismeel on viimane, mis kaob, turvalisem on olla omade tuttavate häälte ja oma elu keskel. See mõte trööstis mu ema.
Nii me siis lihtsalt olime mamma juures ja vaatasime, kuidas ta vaikselt läheb. Arutasime lapsega ilmaasju ja seda kuidas käib suremine ja kuidas me aru saame, kas keegi on elus või juba surnud ja seda, et sellised haigused on ikka pahad küll. Ja rääkisime rebasest, kes aknast eelmisel päeval mööda silkas ja kuidas mamma hing äkki võttiski rebase kuju, see oleks ju täitsa tore. Korraga avastasin mamma silmanurgas sätendava pisikese pisara, näitasin ka lapsele ja tegime sellest piltigi, sest see oli nii ilus. Me lihtsalt olime koos ja mamma juures.
Mõni tund hiljem keksis laps taas täis kõhuga tagasi. Seljas sätendav seelik ja käes võlukepike. Mulle tundus seepeale, et mammal on veidi haldjatolmu vaja. Või tal on seda tegelikult ikka kohe väga palju vaja, et tal parem olla oleks. See mõte meeldis lapsele väga – ta sai midagi head mamma heaks teha. Nii sai kogu mamma selle pehme sädeleva tähekesega üle paitatud ja haldjatolmutatud. Vahepeal tundus meile, et mamma vist isegi natuke naeratas, sest pisike inimene tegutses nii agaralt.
Sedasi, käeulatuses võlukepike ja meie arutamas maailma asju, mamma vaikselt läkski. Pildi jõudsin teha vaid paarkümmend minutit enne lahkumist ja umbes nii see kõik jäigi.
Mamma tegi ühe sügavama hingetõmbe, märkasin seda ja hakkasin spontaanselt sekundeid lugema… Rohkem mamma enam ei hinganud. Ütlesime mammale head aega. Hellalt. Kiirustamata.
***
Lugu järgneb siin: https://www.karukliinik.ee/2023/01/30/kogemuslugu-meie-mammast-suremisele-jargnev-2-osa/