Kogemuslugu meie mammast: Suremisele järgnev (2. osa)

KUIDAS ME ASJAD KORRALDASIME

Seni, kuni meie, suured, korraldusliku poolega tegelesime, ajasid lapsed sealsamas oma asja. Kohendasid tekki, paitasid mamma jahedaid käsi, üks neist lamas natuke mamma kõrval ning joonistas siis sealsamas kohe sellest ka imelise pildi. Lapsed on vahetud ja eelarvamustest vabad. Kui nad tunnevad end turvaliselt, siis võtavad nad asju loomulikult.

Ja meie olime koos. Tuli kiirabi. Tulid onud valge kotiga. Panime mammale teki peale, et tal külm ei oleks õues krõbeda ilmaga.

Edasi oli oluline emale toeks olla. Mu abikaasa tuli mamma lemmikute, valgete liiliatega. Tõime pildi ja küünlad. Lihtsalt olime koos. Ühelt poolt oli see kõik nii kohutavalt kurb ja teisalt oli meis nii suur tänulikkus, et meil oli olnud võimalus need viimased hetked mamma kõrval olla ja ta ei jäänud hetkeks üksinda. Ta oli ümbritsetud eluga, eluga, milles on nii palju teda ka siis, kui teda enam maiselt meie kõrval pole. Ja lapsed olid kaasatud, nad olid kõiges kaasas ja juures, neil olid olemas selgitused ja arusaamised ja võimalus küsida kõike, mis neile oluline tundus.

***

Järgnevate päevade jooksul oli maailm täis märke mammast. Kõik märkasid midagi, sest see on nii loomulik ja ilus. Lumi sätendas erakordsemalt. See oli kindlasti mamma haldjatolm.

Ja tööl olles nägin taevas tagurpidi vikerkaart – mamma raudselt naeratas, arvasid lapsed pilti vaadates. Pidin nõustuma, sest polnud varem tagurpidi kaart taevas näinud ja polnud üldse vikerkaart kunagi talvel näinud ja veel selges taevas, millest ei sadanud midagi ei enne ega pärast alla. See oli natuke ime kindlasti, olime me ühel meelel.

Mamma soov oli saada tuhana maetud ilusal ajal. Tuha jaoks urni me ei valinud. Me ei tahtnud kiirustada ja tegelikult ei leidnud me ka urni, mis meile kõigile oleks meeldinud. Hea on see, et keegi ei käsi urni osta, saab ka kilekotiga tuha ühes võtta ja leida muid lahendusi, mis endale meelepärasemad ja sobivamad tunduvad. Nii valisimegi me tuha kojutoomiseks kilekoti ümber pisikese lihtsa vineerkarbi. Leidsime, et meil ei ole kiiret ja küll ajas tuleb hea idee, kuidas seda urni osa lahendada. See oli nii hea, et me ei kiirustanud. Ka see oli selge, et me ei taha mamma tuhka jätta kuhugi võõrasse kohta. Kuna ta ei tahtnud lõpus minna haiglasse, soovis olla kodus, siis tundus, et ka tuhana on tal on parem oodata omas kodus.

Kuna õues oli rõske, märg ja hall talveilm, siis panime autosse minnes mamma tuhakoti ümber mu lilla mütsi. See mõte tuli käigupealt ja soojendas meid.

Selles pehmes kookonis läks ta karbikese sisse. Lilla ja kollane olid selle päeva värvid. Mamma ei tahtnud musta ja masendavat leina. Kuna tema oli läbi meie elu säranud, siis särasime meie sel päeval teadlikult tema nimel. Ka meie autodel olid lillad lindid, mitte mustad.

Tuha kojutoomisel sõitsime me läbi linna, mamma karbike mu põlvedel, mööda neist paigust, kus mamma oli elanud ja kohtadest, mis meile temaga seostusid. Samal ajal jutustasin lastele kõike, mida ma teekonnast teadsin. Sombusest ilmast hoolimata oli südamel soe ja lugusid jagus.

Kodus sõime kooke ja mamma lemmiktoite.

Kuna mamma peiesid ei soovinud, siis traditsioonilist tühja taldrikut me lauale ei pannud. Kui palju lihtsam meil oli tänu sellele, et ma jõudsin temalt kõige kohta pärida ja me teadsime, mida ja kuidas ta ise soovis või soovitas. Lisaks teadsime me ju ka ise, mis talle elu ajal endale meeldinud oli. Need kaks liites saime kokku hea tulemuse. Oli tunne, et mamma ise oli kohal, meiega koos. Lihtsalt äkki köögis? Tore oli see, et selles taipamises, et teda tegelikult ju ei ole köögis, ei olnud torkavat valu.

Ma olin vahepeal üles leidnud mõni aasta varem ühe fotoprojekti jaoks tehtud intervjuu mammaga. Võtsin selle meie pisikesele istumisele ka kaasa. See oli armas lugemine ja inspireeris veel edasi otsima, et tunda rohkem lähedust, mäletada rohkem. Saime korralikult naerda ja itsitada.

Meenutasime hiljutisi sündmusi soojalt ja pidasime pisut ka lastega plaani, kuidas me suvel mamma tuha matmisel kõik haldjatolmuseks ja sädelevaks teeme. See pani mõne särava silmapaari õhinal oma väikesi käsigi plaksutama. Oli, mida oodata!

Ma olin ema juurde toonud ka mamma raamitud pildi seeriast, mis kuulus intervjuu juurde.

Seal ta siis vaatab, silmis kerge muie.  

Karpi, kus tuhk puhkas, pistsid lapsed mammale komme kaasa enne, kui ta suve ootama hakkas.

Ema rääkis, et veel kuid hiljem käisid lapsed mamma voodil vahel pikutamas ja tõid talle padja alla komme. Mul on nii hea meel, et ema oma suurest leinast hoolimata ei takistanud lapsi ega pidanud seesugust käitumist kohatuks. Vaid imestas veidi, et näe, nii saab ka. Mul on ka hea meel, et me ei kiirustanud matmise korraldamisega, kõik sai ajas vaikselt paika loksuda parimal võimalikul viisil. Ja mul on imeliselt hea meel, et meil olid olemas mamma enda soovid ja vabadus neid täita.

***

Lugu järgneb siin: https://www.karukliinik.ee/2023/01/30/kogemuslugu-meie-mammast-arasaatmine-3-osa/