Mõni aeg tagasi hõikasin ma välja, et mul on uuest teraapiatoast veel õige mitu olulist asja puudu. Mõnele mööblijupile lisaks on maod, putukad, (lukk)suudega loomad ja saurused ning lohed just need tegelased, keda vist kunagi liiga palju pole.
Reedesel koolitusel sattusin ma kõrvuti istuma hea kolleegiga, kellele mind nähes kohe meenus, et mul oli mõni saurus ju veel puudu. Kaks päeva hiljem oli ta lapsega koos sorteerinud ja hoolega kokku pakkinud saurused ja palju muud väärt kraami ning nii see seltskond mu autole istuski.
Täna Dontesse jõudes kaevasin ma muu olulise kraami kõrval need kolm sõbrakest autost välja. Kuna nad olid põnevusest hullumas ja tahtsid plehku pista ning omapead end seiklema libistada, siis võtsin nad kindlalt sabapidi pihku ja astusin lifti. Meie kolisevas liftis oli neil tore ja nad möirgasid rõõmust, kui lifti siseuksed end kokku ja lahti klappisid nagu vana nahkhiir. Nemad muidugi arvasid lõkerdades, et need klappuksed meenutavad rohkem nagu nende vanaonu Arturi kondiseid tiibasid.
Tundus, et nii kõrgel ei olnud nad kolmekeski koos kunagi varem veel vist käinud, (kuigi kõige pisem arvas, et tema on käinud ka korrusel, mis kandis numbrit 135 ja see pidi ometi olema kõrgemal, kui meie 6. korrus?). Igal juhul vajas lifti kõrval asuv aken ja vaade kohe uurimist. No et mis sealt kõik paistab. Selgus, et vanalinn paistab ja päris mitu asja paistab veel.
Viisin kähku teised asjad tuppa ära ja tagasi tulles selgus, et saurustel oli endiselt hirmus tore ja naljajutte jagus veel nii vanaonu Arturist kui paljust muust. Eks nad olid põnevil ju ka, sest ees ootas ju päris uus elu- ja töökoht.
“Nii, kas te olete valmis!?” hõikasin ma rõõmsalt.
“ALATI valmis!” vastas kõige suurem ja keskmine kilkas kohe otsa, et tema on küll alasti valmis ja kõige pisem itsitas, et kas see mitte polnud alasti vannis? Eks nad on nii vanad vist küll, et mäletavad veel ka neid aegu, kui lapsed selliseid nalju tegid. Sauruste värk.
Igal juhul hoidsin neile vaheust lahti ja nad vudisid pikkade sammudega pikale koridorile otsima, et kus see nende uus kodus siis nüüd ongi. Kõige pisem, see punakas saurus, surus järjest kõrva vastu igat ust ja hüüdis eriti ilmekal häälel, kas ikka kõik põrsad on kodus. Teised püsisid tal kannul ja naerisid nii, et suured kõhud vappusid. Kolmanda ukse väike lisauks oli see päris õige. Ukse taga karu nähes teadsid saurused kohe, et olidki koju jõudnud! 🙂
