Kuidas lapsi matusteks ette valmistada

MIKS ON OLULINE LAPSI MATUSTEKS ETTE VALMISTADA

Kui keegi kallis või lähedane sureb, siis kerkib sageli küsimus, kas võtta üldse lapsi matustele kaasa. Sageli arvatakse, et matus ei ole laste koht. Matuseid peetakse pigem raskeks ja ebameeldivaks ürituseks, mille ees tuntakse ise hirmu ja mille puhul loodetakse, et see saab ruttu mööda. Lootuses oma valus rahus olla, võib tunduda matuste ajal lastega tegelemine üle jõu käiv pingutus. Ei ole erandlikud juhud, kus ka täiskasvanud ise kardavad matuseid.

Suured inimesed jätavad lapsed matustelt kõrvale enamasti lootuses, et nii säästavad nad lapsi (ja pisut ehk ka iseennast ja teisi täiskasvanuid) või et laps nagunii ei saa veel aru, mis toimub. Mõnikord on põhjuseks see, et laps võib suurt pingutust nõudvas keskkonnas väsida ja sobimatult käituda ning see võib häirida teiste inimeste leinamist. Vahel on ka kartus, et kui vanem ise matustel murdub või näeb laps teisi leinavaid inimesi, siis see traumeerib teda. Nii nagu surmast rääkides, kehtib ka matuste puhul sama, et lapsel puudub varasem elukogemus ja tema alles mudeldab arusaamist sellest, mis siis juhtub, kui keegi sureb.

Kui ammustel aegadel olid lapsed perest lahutamatu osa ka rasketel hetkedel, neid ei saadetud eemale ega jäetud kõrvale, siis vahepealse sajandi jooksul süvenes hoiak, et lapsed, kes on alles oma elu alguses ei peaks midagi teadma veel elu lõpust. See on süvendanud seda, et meie ümber on suur hulk täiskasvanuid, kellel endal on surma, suremise, leina ja matuste teemaga väga raske toime tulla. Kui inimene, olgu suur või väike, on kaotanud enda jaoks kalli, siis on turvatunde ja taastumise seisukohast vältimatu talle sellest rääkida ja kaasata ta ka hüvastijätmisesse.

On loomulik olla kurb, tunda kõikvõimalikke tundeid ja leinata, kui keegi on surnud.  Ka laps leinab, kuid ta teeb seda lisaks talle omasel ja individuaalsel viisil ka eale vastavalt. Kui ta ehk ei mõistagi veel surma ja suremist tervikuna, siis tajub ta tänu kõrgendatud tähelepanelikkusele, et talle kallite inimestega, kes on leinas, ei ole kõik korras. Ka lihtne hajevilolek ei jää lastel märkamata. Laps vajab eakohaseid selgitusi sellest, mis on juhtunud, mida sellises olukorras tehakse ning miks inimesed nii reageerivad.

Lihtne vastus küsimusele, kas võtta lapsed matustele kaasa, on jah, kui vähegi võimalik, on oluline lapsi kaasata ning ka matustele nad kaasa võtta. Võtmetähtsusega on seejuures lapse ettevalmistus matusteks (mis tegelikult toetab ka täiskasvanu enda kaotusega toimetulekut).

Ehk on oluline veel ka lisada, et matused ei pea olema rasked ja rusuvad ning rõhutatult tumedat värvi, kui see ei ole kindel soov ja eelistus. Matuste korraldusse ja tegevustesse-detailidesse saab väga kenasti kaasata ka lapsi, et see hetk ka nende jaoks omaks teha.

LASTE ETTEVALMISTAMINE MATUSTEKS

Sageli kerkib leinavatel lähedastel küsimus, kuidas saab lapsi ette valmistada matusteks, et säästa neid võimalikest sügavatest hingehaavadest.  Matused on väga otseses mõttes hüvastijätmine ja ka lapsed vajavad seda kogemust, kui neile oluline inimene või loom on surnud.

Lastele saab eelnevalt selgitada, miks matustele minnakse ja mis seal toimub ja mida nad seal näevad. Kõike ei saa ette näha, kuid üldises plaanis on täiskasvanutel selge, mis, kus ja kuidas toimub ja seda ongi oluline lapsele ka selgitada üldistele võimalustele lisaks põhimõttel nagu kirjeldaks inimesele, kes ei näe, mis on tema ümber. Kui võimalik, siis on mõistlik sama ettevalmistavat teemat sellest, mis matustel toimub, käia läbi korduvalt. Teadmine aitab lastele luua turvatunnet ning täiskasvanud saavad võimaluse läbi mõtelda olulisi detaile.

Laps vajab matustel minnes ettevalmistust ja enda jaoks turvalise täiskasvanu lähedust. Lastele ei pea matuste ajaks lõbustusi leidma, et nende tähelepanu mujale viia. Ainus, mis on tegelikult oluline, on võimalus olla koos ja kogemus, et seda saab teha ka siis, kui on raske ja keeruline. Matused saavad olla kurbusest ja raskusest hoolimata ilusad ja armsad ning kui maetakse lapsele väga lähedast, siis saab mingites detailides küsida ja arvestada ka lapse mõtteid.

Nii nagu surmast ja suremisest rääkides, nii on ka matustest rääkimisel oluline teha seda rahuliku neutraalse häälega – kui ajab nutma, siis ka see on ok, siis saab juurde ütelda selgituseks, et te olete kurb ja kui inimene on kurb, siis võivad inimesed nutta ja see on väga ok.

Millal on õige hetk matusteks ette valmistada? Esiteks on vajalik, et lapsele on surmateade edastatud enne matuseid, et ta jõuaks pisutki kohaneda selle teadmisega. Teiseks on oluline, et see eelteadmised matustest tuleksid varuga nii, et jõuaks veidigi last enne ette valmistada. Sageli ilmneb viimasel hetkel ootamatusi või muudatusi, kasvõi see, et vihma hakkab ladinal sadama ja kõigil on suured vihmavarjud tihedalt koos haua ümber. Ka sellest on mõistlik lapsele rääkida, et ootamatusi tuleb ette ning ta ei ole selles üksinda ning võib teile loota.

LUGU, MIDA LAPSELE RÄÄKIDA

Lugu, mida lapsi matusteks ette valmistades rääkida, võib olla järgmine. Selles loos saab X-d täita vajaliku infoga. Sõnumid lapsele on siin läbisegi taustainfoga, millele oma jutus tähelepanu pöörata. Lugu saab kohandada endale sobivaks vastavalt lapse vanusele, eelnevatele teadmistele ja kogemustele ning olukorrale :

MIS ON MATUSED

Kui keegi sureb, siis on meil kombeks korraldada matused.

Olulised on matused seetõttu, et need, kelle jaoks X oli kallis, saavad korraks kõik kokku tulla ja koos olla, et teda üheskoos mäletada ja kinnitada, et nad väga hoolisid X-st. See on umbes nagu sünnipäeval, kui sõbrad tulevad sulle õnne soovima, et sa teaksid, et nad hoolivad sinust. Matustel õnne ei soovita, sest see ei ole sünnipäev, kuid oluline on see, et nad saavad tulla ja kinnitada, et nad hoolivad ja on ka kurvad, et X on surnud.

Vahel nimetatakse matuseid ka ärasaatmiseks. Matustel on meil võimalus X-i (füüsilisele/maisele) kehale ütelda head aega. Kuigi X-i keha maetakse/tehakse tuhaks, siis meile jääb ta alati kalliks ja oluliseks ning me hoiame teda meeles.

Matuseid on erinevaid – on suuri rahvakogunemisi ja pisikesi pereringis olemisi. On erinevaid kirstumatuseid, nii avatud kaanega kui kinnise kaanega, on kirstu matmisega ja kirstu tuhastamisega matuseid, on urnimatuseid ja ka looduses vabalt tuha puistamisega matuseid. On matuseid, kus kogunetakse kabelis või kirikus või kohas, mida nimetatakse tavandisaaliks. Kuid on ka neid, mis algavad näiteks kodus või teatrisaalis. Vahel on matused üsna isemoodi. Mõnikord, kui sureb keegi väga kuulus inimene, siis näidatakse matuseid ka televiisoris. Kui lapsel on huvi ja teil jaksu, siis võib leida ka klippe erinevatest matustest, mida koos vaadata ja nende üle arutleda. Matustele minekust kuuldes võivad lapsed soovida teada kõiksugu detaile. See on loomulik, sest läbi teadmise tuleb ettekujutus ja see omakorda saab luua turvatunnet.

Laps võib vajada selgitusi, mis on kabel, kirik või tavandisaal. Kui matused toimuvad mujal, siis saab just seda lapsele ka selgitada, et kus ja miks just nii. Põhjendused, et meil on nii kombeks või X ise oleks nii soovinud, on täiesti piisavad, sest laps alles saab teada, kuidas sellised asjad käivad ning kui võimalus, saab ka lapse arvamust küsida, mida tema arvab, mis oleks X-le meeldinud. Vahel on matused jagatud osadeks ja kogunetakse kohe mitu korda – näiteks kirstuga ärasaatmine ja hiljem tuha mulda sängitamine. Muldasängitamise mõiste on lastele enamasti üsna võõras, siis saab selle asendada mõne lihtsama sõnaga, näiteks mulla alla panema.

Kui koht, kus matused toimuvad, on lapsele tuttav, saab sellest ehk lihtsalt rääkida, kuid kui koht on lapsele uus, siis võib olla hea võimalusel sealt eelnevalt neutraalselt läbi jalutada ja vaadelda või võimalusel vaadata internetist asukoha pilte.

MATUSTELE MINNES

Kui me matustele läheme, siis me paneme selga x riided ja võtame kaasa x asjad ja lilled ning miks me just sellised valikud teeme.

Hea on laps ette valmistada ka selleks, et isegi kui lapsel on olemas oma kindel turvaese, siis matuste ajaks on mõistlik lapsele leida lisaks eraldi väike sõbrake. Sellele tegelasele saab juurde rääkida loo sellest, mis ülesandeid see tegelane matuste ajal täitma hakkab. See sõbrake võib olla näiteks väike pihkumahtuv või vaikselt muditav mänguasi. Ma olen kohtunud Kindluse-Kilpkonna, Tugevuse-Tiigri, Kurbuse-Kutsu, Kalli-Kiisu, Pisara-Pingviini ning mitmete teiste tegelastega. Nimest sõltumata ei ole eesmärk emotsioone maha suruda ja lahterdada headeks või halbadeks, vaid olla lihtsalt raskel hetkel olemas. Iseäranis toetavad on tundunud pisikesed loomad, kelle alaosas või jäsemetes on terakesed. Neid on hea peoga kallistada, kui laps ebamugavust tunneb ja pinge suureks kasvab. Väiksema lapse kaasas olev sõbrake võib olla ka veidi suurem, et seda kallistades tunda oleks. Vahel on need loomakesed rõnga, kinnituskonksuga või saab neile külge panna paela – nii võib lapsel olla mugavam loomakest vahepeal ning pael võib vähendada kadumise võimalust. See tegelane võib olla lapsele lihtsalt saatjaks, kuid ta võib ootamatult saada ka lisaülesandeid, sest võib juhtuda, et laps ise tuleb matustel kenasti toime, kuid nähes teisi kurvastamas, võib ta oma loomakest neile lohutuseks ja toetuseks pakkuda. Seda ei ole vaja tõrjuda, sest lapsed oma vahetuses soovivad vaid parimat. Pisike turvaloomake võib keerulisel hetkel kuluda ära meile kõigile.

Kui autode külge pannakse lindid, saab ka seda lapsele ütelda – võrdluseks tuua, et pulmade ajal on kombeks jällegi valgeid linte kasutada. Samas ei ole kusagil kirjas, et lint peab olema must, need võivad olla ka sinimustvalged või hoopis muud värvi.

Olenevalt sellest, kuidas on ärasaatmine kavandatud, kogunevad ka inimesed. Vahel korraldatakse nii, et inimesed tulevad kõik X-i kodu juurde ja sealt edasi liigutakse järgmisesse kohta, näiteks surnuaeda. Vahel kogunetakse kirikus või kohe surnuaias. Vahel kogunetakse hoopis mõnes muus kohas.

Matustele tulnud inimesed kogunevad ja avaldavad kaastunnet – kaastunne on nagu hea soov, mida öeldakse lohutuseks. Matustel võib olla ka nii, et X-i perekond seisab reas ja kõik, kes tulevad X-i (kehale) head aega ütlema, ütlevad järjest kõigile selles reas oma kaastunde sõnumi. Kui on aimu, kes kus seisab ja mis täpselt toimub, siis seda saab ka detailsemalt selgitada lapsele.

Kui lapsele tuttavas kohas on sellel päeval midagi teistmoodi, näiteks toolid ja varikatus/telk, mille all on kirst, siis ka seda on mõistlik lapsele selgitada.

SÕNASELGITUSED JA ERINEVAD MATUSED

Sõna “kirst” ise võib lapsele olla uus. Sel juhul saab selgitada, et kirst on nagu piklik kast, mis on tehtud surnud inimese keha jaoks. Selle sisse pannakse X-i keha. Seda „keha“ sõna on hea kasutada selleks, et väiksema lapse jaoks eristada, et kui tundub oluline, et keha läheb mulla alla, siis hing/vaim saab jääda ikka teiega. Eraldi rõhutama sõna “surnukeha” kindlasti ei pea.

Ka “urn” võib olla lapsele uus sõna. Urne on väga erinevaid. Neid võib olla kivist, marmorist, puidust, metallist ja ehk muustki. Enamasti meenutab urn karpi või vaasi. Vahel on urn päris isekujuline ja kaunistustega. Urni pannakse surnud inimese tuhk. Selle, millisesse urni tuhk pannakse, valivad lähedased. Urni saab ka ise teha. Vahel on tuhk ka lihtsalt kilekotis, kui on plaan see kuhugi vabaks lasta.

Urnimatuse korral on sageli kõigepealt kirstuga ärasaatmine, kuid seda kirstu ei viida surnuaiale. See kirst läheb kõigepealt põletamisele, mis toimub ruumis, mis on nii kuum, et kehast saab tuhk. Seda nimetatakse kremeerimiseks ehk tuhastamiseks. Suured inimesed räägivad sageli sellest, kuidas surnukeha pannakse ahju, kuid see võib lapse jaoks seostuda muude tuttavate asjadega ning tekitada asjatuid hirme. Loomulikult saab põhjalikumalt selgitades rääkida erilisest ahjust, kuid kuum ruum, palju-palju kuumem kui näiteks saun, on tundunud neutraalsem antud kontekstis.

Kõrgest kuumusest tekkinud tuhk kogutakse kokku. Tuhka on palju vähem kui ehk arvata võiks. Täiskasvanu puhul silmajärgi nii 2-3 kuupdetsimeetrit (liitrit) ehk. Selle tuha saab krematooriumist kätte kilekotikese või välja valitud urniga. Tuha saab koos urniga maha matta või midagi muud teha, mis lähedastele oluline on. Erinevalt kirstust, võib urni soovi korral ka mujale, näiteks koduaeda matta.

Kui on avatud kirstuga matus, siis on hea lapsele rääkida, mis on X-l seljas ja mis värvi on mingid detailid. Reeglina on kirstus ka lina, mis enne kirstu sulgemist pannakse X-i näo peale, sest kuigi ta ei tunne enam valu, siis ma püüame teha kõik, et austada ka tema maist keha enne matmist. Kui minna lapsega surnukeha lähemalt vaatama, siis on mõistlik jätta kõrvale võrdlused justnagu ta puhkaks rahus või magaks (igavest und). Kirstus olev inimene on surnud ja nii võibki lapsele ütelda või korrata üle varem räägitut. Surnud inimene võib tunduda võõras – väiksem, teistmoodi jume, võõra soengu või lõhnaga. Ka sellest saab lapsega rääkida, et nii võib olla ja tunduda, sest inimene on surnud. Mõnikord matusele tulnud inimesed ka puudutavad surnukeha – sätivad veel midagi, teevad pai või musi. Kui laps soovib seda teha, siis ei pea seda keelama, kuid keegi peab ta vahetus läheduses olema, sest surnud inimese keha jahedus ja puudutuse tunne võivad teda ehmatada. Ka siis saab võimalikult neutraalselt üle korrata, et kui keegi on surnud, siis nii on.

Vahel aga kirstu lahti ei tehta, selleks on erinevaid põhjuseid ja lapsel võib tekkida küsimus, kas X ikka üldse on seal kirstus. Sel juhul saab lapsele selgitada, et meile on oluline mäletada teda sellisena nagu ta meiega koos oli. Sel juhul omab ka matustele kaasa võetud pilt suuremat tähtsust. Kui matustel on ka pilt siis saab mainida, kuhu see sätitakse ja mida sellega hiljem tehakse. Vahel kasutatakse pildi ka pildi juures musta linti – näiteks pildi nurgas või ka pildi juures olevate küünalde ümber.

Matustel on surnuaias hauaplats, kuhu on kaevatud auk. Kui ees ootab kirstumatus, siis on see auk suur ja sügav. Urni jaoks kaevatud auk on väiksem. On hea, kui saate enne platsilt läbi minna, kui auk on juba olemas, kuid inimesi veel pole. Oluline on see seepärast, et matuste ajal ei pruugi olla lapsel võimalust lähemalt näha, kuidas see auk välja näeb.

Rahulik selgitus sellest, et selle augu sisse pannakse ettevaatlikult kirst või urn ja kõrval olev pinnas pannakse seejärel kirstu peale, et see seal rahus olla saaks, võib olla lapsele vajalik, sest me loome endale kallile inimese kehale rahupaika. Vahel nimetatakse surnuaeda kalmistuks või ka rahulaks ehk rahu paigaks. Kuid vahel viiakse tuhk hoopis kuhugi päris mujale, maetakse koduaeda, lennutatakse laiali või lastakse vette. Selliste valikute taustal on enamasti lugu, mida saab ka lapsele rääkida, et miks just nõnda toimitakse.

ENDA PANUS JA VÄIKESTE TOIMETUSTE OLULISUS

Hea on ka see, kui saate koos veidi midagi pisikestki seal haua juures teha, nt kaunistada serva või korrastada kukkunud lehti-käbisid, kivikesi veidi eemale. Sageli kasutatakse hauaservas kuuseoksi, kuid sinna saab viia nt lilleõisi, mida panna kuuseoksetele. Kuuseoksad võib asendada ka täiesti millegi muuga, näiteks õites puu- või põõsaokstega. Need võivad olla ka X-i lemmiklilled, lemmikvärvi lilled, koduaialilled, tema silmade värvi lilled või hoopis midagi täiesti muud kui lilled – just nii nagu hea tundub.

Talvisel ajal saab külma ilmaga valmistuda juba kodus ning teha näiteks külmakapis jäälaternaid – näiteks topsides külmutada vett ja need siis surnuaeda kaasa võtta. Või saab ka poest osta kuubikuid ja neist laduda midagi. Millegi tegemine ja ilu loomine on suured ja olulised asjad, sest need loovad tunde, et saab anda enda panuse ning ka paiga saab muuta enda jaoks omamaks.

Muidugi, saab ka joonistada-kirjutada ja panna neid kirstu või hauda kaasa – vahel on seda hea teha juba enne, sest lapsel võib olla tunne, et me toome X-i keha või tuha täiesti uude võõrasse kohta ning see võib hirmutada. Üks võluväega asi on olnud minu praktikas ka sädelus, õhkõrn kuldne või hõbedane puru, mis ei kraabi silma, kuid võib vahel veidi helkida ja sätendada ning oma lendlevad kerguses võib see olla pisutki helgust loov selles raskuses. Võti võiks olla, et me loome X-i kehale või tuhale rahupaika. „Puhkepaik“ on veidi riskantsem sõna, sest võib lapsele seostuda rohkem ajutise puhkamisega. Ka matmispaiga sõna on väga ok.

MATUSELISED

Matustele tulevad lähedased ja tuttavad, kuid sinna võib tulla ka teisi inimesi. Osasid inimesi me ise ei tunne, kuid osasid me tunneme (lisada saab, kes kindlasti tulevad). Oluline on lapse jaoks ka see teadmine, kes on alati temaga koos või kelle juurde ta alati matuste ajal minna võib, kui kogu see olemine imelik või hirmutav tundub. Need inimesed on tulnud ka X-ile head aega ütlema ja austust avaldama, mida nimetatakse ka kaastunde avaldamiseks kurval hetkel.

Matustele tulijad võivad kanda tumedaid riideid ja nad võivad rääkida vaikselt või ka nutta. Seal võib olla palju inimesi, kes X-i tundsid ja kes tahavad teada ja rääkida X-i suremisest ja elust. Lapsel võib olla ootus, et matustele tulevad ka tema sõbrad ja teised lapsed, keda ta ehk ammu näinud ei ole – lapsele saab selgitada, et enamasti hoogsaid lärmakaid mänge matuste ajal mängida ei saa, kuid on mõistetav, kui lapsed väsivad nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt ning mängivad vaikselt omavahel või lähevad veidi eemale hoogsamalt mängima. Mängimist keelata ei saa, sest see on oluline osa lapse toimetulekust ka keeruliste olukordadega.

LILLED MATUSTEL

Inimesed võivad tuua lilli – need võivad olla üksikud lilled või kimbud või isegi suured pärjad. Sageli on neil küljes lindid, kus on kirjas erinevad mälestavad sõnumid ja nimed, kes X-i matustele on tulnud (ma tahaks siin ka ise kasutada “ära saatma” kuid kui see lipsab sisse, siis jälle selgitus, et me vahele nimetame matuseid ka ärasaatmiseks, kuid see on vaid selline ilusam teine sõna matustele). Lilled viiakse tavaliselt X-i kirstu juurde (või kuhu need plaanitud on panna) – kuidas iganes on plaan – kui on teada, et näiteks on rivis seismine kaastundeavalduseks ja siis ring kirstu ümber kus pannakse ka lilled sinna juurde ja siis hiljem hauale minnes võtab taas igaüks ise oma lilled ja viib hauale nt rongkäigus.

Kui lapsel on ka lill või on perel kimp või pärg, siis tasub teda kaasata ja kui laps jaksab ja soovib, siis võib ta seda nt kanda. Kui midagi läheb lähedaste poolt veel kaasa kirstu või hauda, siis saab ka seda mainida – äkki soovib laps kodus enne X-le pildi joonistada, talle midagi meisterdada? Ka lapse toodud üksiku lillekese võib kirstule asetada ja hauda panna. Leinava lapse enda isiklikke asju kirstu või hauda kaasa ei panda, isegi kui mõte tundub alguses hea ja toetav, siis võib selles olla kitsaskohti, mida on targem vältida. Küll aga võib soovi korral kirstu või hauda kaasa panna asjakesi, mis kuulusid sellele, keda maetakse või on ekstra talle kaasapanemiseks mõeldud. Kui see mõte meenub liiga hilja, siis ei pea selle pärast muretsema, sest vajadusel saab neid asju lahendada ka hiljem muul viisil.

KAASTUNDE AVALDAMINE

Inimesed tulevad meie pere juurde ja suruvad kätt või kallistavad. Nad ütlevad erinevaid asju nagu “minu kaastunne” või et ka nemad on ka kurvad, et X suri (ja läks kuhugi, nt taevasse). Vahel ütlevad suured inimesed, et ju siis oli aeg või nii pidi minema – sellised ütlemised ei lohuta ja võivad kohe päris valusad tunduda, kuid osad suured inimesed leiavad sellest mõttest enda jaoks lohutust ning loodavad, et ehk toetab see ka teisi – nende kavatsusest ei ole halvad.

Mõni võib ka ütelda, et olgu muld talle kerge või puhaku ta rahus, ütelda võidakse ka, et nüüd on tal parem või kergem – need on ütlemised, mida kasutatakse matustel, kui on nii kurb, et raske on teiste ees rääkida kellegi surmast. Valmis tuleb olla, et võib juhtuda, et mõni tahab suruda ka lapse kätt võib teda kallistada-patsutada. Kui on teada, et see võib olla lapsele raske, siis on targem leida talle koht veidi eemal ja kellegi täiskasvanu läheduses, kes saab kaastundeavaldajate eest teda kaitsta. Kui te teate, kas ja kus te ise plaanite kaastunde avalduste ajal istuda või seista, siis saabki rääkida näiteks nii:

Meie seisame järjekorras X-i kirstu või urni juures (kui järjekord on teada, saab selle ka ette lugeda). Sina ei pea seal paigal seisma ja võid olla kellegi selja taga või kellegi teisega (kindel inimene) koos. Väikestelt lastelt ei saa seismist oodata, kuid 6-7aastane võib tunda, et ta on suur ja soovib ise lähedaste rivis seista. Seda ei ole vaja keelata, kuid on vaja mõista, et see võib olla emotsionaalselt talle äärmiselt raske ülesanne ja turvalisem on toimuvat jälgida veidi eemalt.

Ka kõigi teiste lähedaste jaoks, kes seal rivis seosavad peab jääma võimalus, et kes tunneb, et ei jaksa, siis ta eemaldub. Lapsele saab ütelda, et kui ta tahab puhata, siis läheb ta natukeseks istuma või eemale, kuid ta ei lähe päriselt ära. Samas on hea lapsele pakkuda, et tal on mingi oma ülesanne selles olukorras – näiteks on tal paberipakk ja ta saab neile, kes nutavad, seda pakkuda. Kotti tasub pista ka pudel veega ja mõni plasttops. 

MIS MATUSTEL VEEL VÕIB TOIMUDA

Matuste ajal võib mängida muusika. Kui vanemal ajal oli matustel rohkem puhkpilli- ja viiulimängijaid, siis tänapäeval on valikus ka kaasaegsed lahendused, mis võivad vägagi sümpaatsed olla. Matustel võivad inimesed ka laulda. Kui on teada, mis laule lauldakse, siis saab neid enne ka kuulata-vaadata koos lapsega, et need ehk tuttavamad oleksid. Näiteks emade matustel lauldakse sageli laulu “Ema süda”,

Kui on keegi, kes matustel räägib X-ist, siis seda on hea, kui laps suures plaanis teab, kui kaua see kestab ja mis seal jutuks on – selline on traditsioon ja seda nimetatakse vahel ka järelehüüdeks. Ka veerandtunnine monoloog võib olla lapse jaoks väga väsitav, kui tal ei ole jutu pidepunktidest aimu, kuid see ei tohiks olla jälle ettekäändeks last mitte matustele kaasa võtta.

Hea on lastele matuste ajaks anda mingi jõukohane ülesanne. Mitte kohustus, vaid ülesanne, mida võimalusel täita. Kuna lastele on loomuomane olla keerulisel hetkel abiks ja toeks, siis tegutsemine annab neile selles olukorras hakkamasaamisele mingi tajutava eesmärgi. Tegutsemine annab neile tunde, et nad saavad olla kasulikud ja see võib olla neile toetav. Näiteks midagi jagada (näiteks laululehti, kui on selline lahendus) või saavad nad pakkuda inimestele, kes nutavad, paberit.

Sageli ajavad just järelhüüdest kõlavad meenutused leinavaid inimesi nutma. Lapsele saab veel ka korrata, et inimesed, kes on matustele tulnud, võivad olla kurvad ja ka nutta. Kui sina ise oled kurb või sul on valus, siis sina võid ka nutta, ja see on täiesti ok, sest kui sa kedagi igatsed, siis võib see panna nutma.

MIS TOIMUB MATMISEL

Kui kõik vajalikud tegevused saavad tehtud, siis pannakse X-i kirstule kaas peale. See kaas hoiab X-i keha turvaliselt kirstu sees ja kruvid keeratakse kinni nii, et kaas seal peal püsib. Urn on enamasti nagunii juba kinni.

Kui hetk kätte jõuab, siis hakkavad inimesed toimetama. Enamasti ei ütle keegi, mida tegema peab, vaid keegi teeb algust ja teised liiguvad kaasa. Olenevalt sellest, millised matused on, tuleb teha mõned toimetused – kui lilled on vahepeal käest pandud, siis võetakse järjest enda lilled uuesti enda kätte, et need edasi viia. Osad inimesed kannavad kirstu või keegi kannab urni. Vahel viiakse need otse matmispaika ja inimestest võib moodustada nii öelda matuse rongkäik, mille ees liigub urn või kirts. Kuid võib olla ka nii, et kirst või urn sõidab vahepeal auto või millegi muu peal. Vahel võib matuse rongkäik tekkida ka autodest. Seda, kes mis järjekorras liiguvad või kuidas see rongkäik moodustub, saab lapsele selgitada. Vahel on selge plaan, et kirstuauto järel, mis sõidab kõige ees on lähedased, kuid vahel on see järjekord üsna juhuslik.

Vahel on mälestamise ja hüvastijätmise jutt või selle osa ka haual, ja muusika-laulud ka. Seejärel liigutatakse kirst ettevaatlikult köite või lintide abil haua-augu põhja. Urn pannakse vahel lihtsalt oma kohale. Vahel võib kuulda olla mõnda kolksu ja veidi võib mõni lint libiseda, kuid proovitakse teha nii, et saaks võimalikult ettevaatlikult ja rahulikult kirstu hauda panna (kui võimalik, siis on hea vältida sõna “lasta”, kuid kui see juhtub, siis nii on).

Haual, kohe augu juures, on selle kaevamisest tekkinud kuhi maapinnaga. Me nimetame pinnast, mis on tulnud haua kaevamisest ja mis läheb tagasi hauda enamasti mullaks, kuid see võib olla ka liiv või segu kividest ja ka puujuurtest. Talvel võib see olla ka läbisegi lume ja jääga. Sügisel läbisegi puulehtede või okastega.

Kui urn või kirst on hauda pandud, on tavaliselt kombeks, et haua servas olnud oksad asetatakse ka hauda kirstu või urni peale. Seejärel võtavad kõik natuke nagu järjekorda – lähedasemad enne ja siis kõik teised. Inimesed võtavad peotäie mulda (enamasti labidalt) ja poetavad-pudistavad („viskavad“ võib olla veidi teise tundega sõna, kuid kui nii, siis nii) selle hauda ja nii kolm korda – iga inimene kolm peotäit mulda. Kui keegi tunneb, et ta ei soovi seda teha, siis on ka see täiesti ok. Vahel kasutatakse pinnase asemel hoopis lilli või sädelust või midagi hoopis muud.

Kui kõik, kes soovivad on oma kolm peotäit mulda hauda lisanud, siis hakatakse labidatega haua-auku täitma. Kui muld või liiv kirstule kukub, siis vahel on kuulda kolksatusi, sest kivid võivad veidi koliseda. Kui auk on kinni pandud, siis jääb hauale väike kuhi pinnast. Selle kuhja peale pannakse kenasti lilled-kimbud-pärjad, küünlad ja kui on nimesilt või ajutine lahendus, siis ka see. Olenevalt kultuurist pannakse nimesilt vahel kuhja peale peapoolsesse otsa ja vahel jalge ette haua serva poole.

Kui laps pärib, et mis siis saab, kui lilled närbuvad, siis oleneb vastus taas kultuurist, kus võivad olla omad rituaalid (näiteks 40 päeva uskumus), siis tavaliselt korjatakse ühel hetkel närbunud lilled-kimbud-pärjad ära, lindid eemaldatakse, närbunud taimed viiakse jäätmete juurde, sest need oma ülesande täitnud ning lindid maetakse hauapinnase sisse. Sealt edasi saab veel rääkida traditsioonidest, kuid pigem ei ole see matusteks ettevalmistamise teema esimese hooga. Kuigi lapsed võivad soovida teada juba ka kaugemat tulevikku.

MATUSTELE JÄRGNEV

Kui kirst on mulla alla maetud ja haud on lilledega kaunistatud, siis läheme me koos x kohta ja teeme seal x asja. Vanemad inimesed peavad oluliseks peielauas istumist ja sellega on seotud hulk tavasid. Vahel on peied suuremale ringile, kuid enamasti on kaasatud lähedasemad inimesed.

Lapsele saab rääkida, mis ja miks seal toimub, kes kus istub, kas on tühi tool, taldrik, tagurpidi klaas/pits, risti söögiriistad ja muud seesugust. Ja vahel on peiede asemel hoopis piknik, vahel on kodus niisama istumine või nii öelda mälestuspidugi endale kõige lähematega ja vahel ei olegi selliseid järeltegevusi.

Kuidas iganes plaan on, nii just saabki lapsele rääkida. Teie võimuses on teha lapsele päris oma lugu. Kindlasti on veel asju, mida siia loole lisada või mugandada vastavalt sellele, mis teid ees ootab. Lapsele selgitades on mõistlik kasutada ausaid ja otsekoheseid sõnu ja mõisteid, kuid teha seda hoolivalt. Mida vähem on sel päeval spontaanseid otsuseid ja tegevusi, seda parem, kuid on oluline last ette valmistada ka selleks, et alati võib tekkida ootamatusi ja kui miski sedasi avaldub, siis mida laps teha saab – kes on see, kelle juurde ta läheb ja kes talle selgitab olukorda.

Seda lugu võib lapsega läbi korrata, kui tal endal vähegi huvi. Et tule, räägime uuesti asjad läbi, et paremini meeles oleks, kuidas asjad matustel käivad. Lapselt saab küsida, et kas tal on küsimusi millegi kohta – siis saab vastavalt täpsustada. On ka täiesti ok, kui laps ütleb kategooriliselt, et ta ei taha matustel osaleda – sundima ei pea kedagi, kuid veidi veenda siiski võib. Ning on ka võimalik, et laps näiliselt ei huvitu, ei ole vastu, kuid ei küsi ka küsimusi, siis võib lapsele kinnitada, et te lähete koos ja püsite teineteise lähedal ning kui talle tundub, et seda kõike on tema jaoks liiga palju, siis saate te koos eemalduda.

Seda juttu lugedes võib tekkida tunne, et seda kõike on väga palju, leinates vaevu jaksab ehk koos püsida, et pakilised asjad toimetatud saaksid. See on mõistetav. Samas on laste kaasamine, neile surmast ja suremisest, matustest rääkimine üks oluline pakiline asi, mis kuulub teiste pakiliste asjade juurde, sest ka seda aega ei keera me tagasi ega loo ärasaatmise hetke uuesti.

Matuste turvaline kogemine on oluline osa leinatööst – näha kokkutulemist, koosolemist, inimesi, lähemaid ja kaugemaid, nende olemist ja käitumist, tegemisi, kõiki neid suuri ja väikeseid detaile – see  loob lapsele mudeli sellest, millest ta veel ehk midagi ei tea, kuid teada saab, et järgmisteks kogemusteks paremini valmis olla ja veelgi enam, et saada luba olla pere liige, saada luba leinamiseks ja kaotusega toimetulekuks. Ka lapse lein vajab märkamist, ruumi ja hoitust. Uskumatult valus on kuulda täiskasvanud inimeste jutte valust ja vihast, ängist, kui neid lapsena on jäetud matustest eemale, olgu see siis koer-kass või lähedane inimene. Lapsel on samamoodi õigus jätta hüvasti endale kallitega ja nad vajavad selles meie tuge ja mõistmist.

Ma usun nii väga, et toetades last, toetab vanem ka iseennast. Sageli aitab see nii lapsel kui tema kallitel pehmemalt taastuda ja hoida omavahel turvalist sidet. Kui vanemale või kõrvalseisjatele tundub, et laps jääb enda sees ja ümber toimuva tõttu väga hätta, siis võib abi saada ehk ka mänguteraapiast. Oluline on, et te ka ise oma murega üksi ei jää.

Jaksamist, julgust, hoitust ja koosolemist teile sel keerulisel ajal.

Eva

kriisinõustaja ja mänguterapeut

Sellest, kuidas lapsele surmast rääkida, loe siit: https://www.karukliinik.ee/2022/11/30/kuidas-lastele-surmast-raakida/