Surm, suremine, lein, leinamine, kaotus, kaotusvalu on teemad, millest me väga ei räägi.
Laste leinast rääkides märkan sageli, et leinateemad võivad panna ka suured inimesed vakatama. Nende enda leinast on vahest veel raskemgi rääkida, kui laste omast. Need teemad võivad teha ka pelgalt ettekujutusena haiget, muuta meid hõredaks ja hapraks ning neile teemadele on vahel liiga valus mõeldagi. Samal ajal on need teemad tugevalt läbi põimitud iganenud valearusaamade ja müütidega.
Lein ja leinamine võivad olla rasked nende kandjatele ja rasked ka neile, kes on nende kõrval. Ebamugavusega või vältivalt käsitlevad neid teemasid sageli kahjuks ka spetsialistid. Hirmutav elevant on keset tuba, kuid temast on lihtsam üle ronida isegi siis, kui ta igapäevaselt elab me kõrval, meie sees, on meie osa.
Küll aeg parandab haavad ja iga päevaga läheb kergemaks? Siia võiks kirja panna terve rea pinnapealset, eitavat ja hirmsat klassikat, mida sellistel hetkedel leinajale öeldakse ja mida neilt kõrvalseisjate poolt oodatakse. No et on aeg selleks ja teiseks?
Me kipume leinamist endiselt nägema läbi kahe üldlevinud ja paraku vildaka arusaamise.
Esimene neist leiab, et iga päevaga läheb kõik pisut kergemaks. Ja pettumus võib olla suur, kui selgub, et ega ikka ei pruugi minna küll. Kõrvalseisjad ja toetajad võivad kogeda abitust ja ärritust, et miks ikka veel ei ole inimene oma kaotusest üle saanud ja no oli kõik ju juba päris kenasti. Leinaja ise võib end tunda heitununa, kui ootamatul hetkel on kogu valu oma vaheduses tagasi. Eriti raske on oluliste päevade, pühade, täht- ja aastapäevade, sünnipäevade ajal ja siis, kui keegi taas läheb, sureb, kui miskit olulist toimub ja nii väga sooviks seda jagada, koos olla või kui miski meenutab seda tühjust, mis on alles ja millega peab edasi elama.
Vahel murrab valu maha ka täiesti suvalisel hetkel ja see on alati kuidagi ootamatu ja kontrollimatu ja tekitab ebamugavust ning abitust. Vahel tekitab see ka pettumust suutmatuse pärast. Pettumust nii leinajas endas kui teistes tema ümber. See on surve, mida ei ole vaja. Leinamisel ei eksisteeri ajamõõdet. Kauge võib olla lähemal kui lähem. Kättesaamatu lähemal kui käegakatsutav. See aeg ja ruum on midagi muud.
Teine, millest ikka veel kinni hoitakse on Elisabeth Kübler-Rossi viieastmeline leinakäsitlus, milles leinav inimene läbib viis etappi – eitus, viha, kauplemine, depressioon ja lõpuks aktsepteerimine. Jah, astmed ei ole kivisse raiutud ja ka selle mudeli sees on liikumisi ja nö tagasilangusi, kuid see on suunatud aktsepteerimisse kui lõppjaama. Sealt saab edasi minna. See on lihtne ja selge mudel, mida kohandatakse ootustena leinamise protsessi jälgides, et hinnata, kus sa oma leinamisega juba oled. Kas sa leinad normaalselt?
Vahel see isegi justnagu toimib. Milles aga seisneb kitsaskoht, on see, et kuna leinamise teema võib olla nii halvav ja sellest väga ei räägita, siis klammerdutakse mudeli külge, mis oli tegelikult loodud kirjeldama hoopis seda, kuidas inimesed tulevad toime iseenda haigestumise ja eesootava surmaga. See mudel ei olnud kunagi mõeldud kirjeldama teise inimese kaotusvalu ja leinaga toimetulekut. Kuigi seda valimatult ekspluateeritakse ja püütakse kellegi leinamise konteksti pressida. Tegelik leinakogemus on palju individuaalsem, sageli palju kaootilisem ja palju vähem ootuspärasem kui Kübler-Rossi mudel. Ja see ei ole normist kõrvale kaldumine.
Me elame maailmas, kus leinajal lasub koorem, sotsiaalne surve ja ootused, et sa pead saama oma leinast üle, sellest tervenema. Sulle on ette antud mingi aeg, kuni on ok leinata ja siis ühel hetkel enam justangu seda aega enam ei ole või pead oma tundeid osavalt peitma, sest teeniksid sellega ära teiste halvakspanu ja mõistmatuse, sest sa oled oma leinas justangu kinni.
Me räägime tervislikust ja patoloogilisest leinamisest, pikaleveninud leinast, aga unustame ära, et lein ja lein ei ole kunagi üks ja seesama ei kaotuse sarnasuse ega ühe inimese vaates. Lisaks on kaotusi, millest ei saagi kunagi kuidagi üle. Seega on ülekohtune määratleda, et ühel hetkel muutub seesama kaotusvalu kogemine justnagu ebaterveks ja ebaloomulikuks. Mõõdupuid on erinevaid. Muidugi on ka neid, kes tõesti vajavadki suuremat tuge ja sekkumist, kuid iga leinamine on erinev. Justnagu lumehelves või sõrmeotsa muster oma unikaalsuses. Ehk et ei ole üht mudelit, mille alusel saaks ajas ja ruumis leinajaid kastidesse lahterdada ning ütelda, et see on ok ja see mitte.
Lein on teekond.
See ei ole haigus, millest peab terveks saama. Leinamine ei ole halb, see ei ole miski, mida häbeneda ja varjata. See on normaalne protsess. Lein on isiklik ja jätkuv elukestev teekond, mida igaüks kogeb nende endi eripärasel viisil, iga kaotuse puhul isemoodi. Kuid kui paljud meist on tundnud end isoleerituna, hüljatuna, liiga hirmununa, et jagada oma tõelisi tundeid ja mõtteid seoses leinaga? Peites ja maha surudes oma tõelisi tundeid, kartes olla koormaks ja teenides ära halvakspanu või haletsustm sest hinges on endiselt lein? Vahel usume me ise ka, et meil ei ole luba leinata ja paneme osa endast lukku.
Leinamise teekond ei pea olema kurb ja üksildane. See ei tohiks seda olla.
Me ei leina selleks, et unustada ja lõpetada kaotusvalu tundmine mingi kindla aja pärast, et kell kukkus ja aitab küll, sest kellegi teise meelest on leinamise norm täis. Leinamine on õppimine, kuidas tunda seda, mida sa tunned, kuidas luua omaenda toetavaid ja terapeutiliselt mõjuvaid rituaale, kuidas ennast ise toetada ja tuge leida.
Leinamine on õppimine, kuidas edasi elada selle kogemusega nii hästi kui oskad. Ja teistele on see õppimise koht ja aeg, kuidas olla paremini leinajale toeks. Igaüks meist peab leidma oma viisi kaotuse, valu ja mälestustega toimetulekuks. Kui väga valus see ka ei oleks, pakub leinamine meile võimalusi kasvamiseks. Jah, sa võid selle kõigega tulla väga hästi ise toime. Ja sa võid vajada ka teiste tuge ja juhendamist. Mäletad – leinamine on üdini individuaalne ja mitte ootuspärane protsess, milles ei ole õige ja sobiliku aja mõõdet, selgeid astmeid ja etappe, ega vajadust leinast vabaneda, vaid õppida sellega koos elama uuel viisil.
***
Mu isa suri ootamatult pea 15 aastat tagasi. Kogu pere oli leinas. Kõik arvasid, et see, et mul on kaks pisikest last, hoiab mind pinnal ja valu möödub märkamatumalt. Või et ma ei märka kaotust ja kui mingi aeg saab mööda, siis ongi valu üle elatud ja saab eluga edasi minna. Nagu lein oleks etapp. Laste leinast ei rääkinud me siis üldse midagi.
Tõde on aga see, et muidugi ma leinasin, leinasin pikalt ja venivalt ja jaokaupa, sest mul oli vahepeal vaja funktsioneerida laste jaoks hoopis teisel lainel. See lein oli pikad aastad osa minust, on ehk omal moel siiani. Ma ei peida seda, ma ei karda seda. Ma elan sellega rahus koos.
Kõik need aastad on mu sees jõnksatanud, kui vahel kedagi kusagil näen, kes isa meenutab. See võiks vabalt olla tema. Sellised jõnksatused tekitavad minus sooja ja armsa tunde. Ja kui ma näen ja kuulen teda salvestistel, siis on ta just siinsamas. 15 aastat? Jah! Ja ma mäletan ta lõhna, ta häält ja totakaid surmtõsise näoga tehtud nalju. Ma näen teda unes. Ta on omal moel osa minu elust ja see osa on mulle kallis. Ta on alati lähedal. Ja see on minu jaoks ok. See on turvaline ja hea. Isegi, kui see kellegi teise jaoks kuidagi veider ja vale tundub, siis pole see kellegi teise asi ei mõõta ega kritiseerida.
Kellegi kalli surm ei kustuta teda me elust. Ta saab me südamepesas elada oma elu ja ka meile vajadusel toeks olla. Unustamine pole kunagi eesmärk. Pigem on see hirm, et nii võib juhtuda. Kui keegi oluline on lahkunud, on mälestused ja igatsus normaalne osa elust. Mälestused ja nende jagamine on andnud võimaluse ka mu lastel, kes on vahepeal suureks saanud, tunda oma vanaisa, keda nad muidu ehk ei mäletakski.
Lein on teekond.
Olge sellel teekonnal hoitud.
Hoidke teisi, kes on sel teekonnal.
Heade soovidega,
Eva
(Mu julgetele väidetele ja mõtetele on tugevaks toeks olnud Kenneth J. Doka raamat “Grief Is a Journey: Finding Your Path Through Loss”, mis oli meil 2019. aastal sünni ja kaotuse doula väljaõppes kohustuslik ja väärt lugemine.)