Selleks, et osata paremini märgata ja toeks olla, olen õppinud õeks, superviisoriks, coachiks, kriisinõustajaks, sünni-, imetamis- ja leinatoetajaks, mänguterapeudiks. 

Minu nõustamise teekond sai tõuke mu enda sügavalt enneaegse lapse sünnist ja haiglaeluga seotud kogemustest. Uskusin siiralt, et sarnast teekonda on võimalik läbida hoitumalt, kui on, millele ja kellele toetuda. Esimene pisike samm oli raamatu kirjutamine, sealt edasi hakkas kõik ise kasvama. Enneaegsete ja elu alguses haiglaravi vajavate laste ja nende perede toetamise eest seisan juba 15 aastat ning kuulun ka MTÜ Enneaegsed Lapsed juhatusse.

Kui ma alguses arvasin, et tuge vajavad vaid lapsed ja pered ning tervishoiusüsteem vajab lihtsalt paremaid teadmisi ja oskusi, siis õeks õppides taipasin, et asi on enamas kui teadmiste nappuses. Asudes õdesid õpetama mõistsin, et  tervishoiutöötajatel endil jääb puudu toetusest, jaksamisest ja säravate silmadega õppima tulnud õed võivadki sedasi kustuda. Nii sai minust superviisor ja coach ning jõudumööda olen neid oskusi ka rakendanud.

Kuna lapsed kasvavad ja vahel kasvavad nendega koos ka mured, siis võib ühel hetkel tunduda, et sein on ees ja teha ei oska enam midagi. Ei oska vanemad, ei oska õpetajad, ei oska paljud teised spetsialistid. Olen oma isikliku lapsega sellise seina ees seisnud ja jõudnud siis läbi ime mänguteraapiani. Ma ei teadnud mänguteraapiast sel hetkel veel midagi. Olin olnud nii hirmunud, meeleheitel ja lukus, et esimese hooga ei mõistnud, mis mõttes ei ole terapeudil mulle peale lapsega kohtumist midagi negatiivset tema olemise ja käitumise kohta ütelda. Kõigil teistel väljaspool kodu ju oli! 

Kohtumised me lapse mänguterapeudiga avasid minu jaoks täiesti uue galaktika. See muutus, mida mänguteraapia tõi me lapse ellu, oli võrdväärselt võimas kogemusega, mida meie lapse mänguterapeut tõi meie kui vanemate ja meie pere ellu. Arusaadavalt ei võtnud see ära lapse erivajadust, kuid see andis toimetulekule ja heaolule nii palju juurde, et südamel hakkas kergem ja päike tuli taas välja. See suur, sügav ja soe jälg on minu südames alles ja püüan sellest kantuna jõudumööda toetada mänguteraapias käivatele lastele lisaks nende vanemaid, õpetajaid ja teisi laste ja perede elus olulist rolli kandvaid inimesi, sest üheskoos suudame rohkem. 

Kui mänguteraapia on minu olemise viis, mängulust, uudishimu maailma vastu, sisemine rahu ja tasakaal, siis kriisinõustamine seevastu on olnud mingis mõttes minu elu kutse. Olla valmis, osata kiirelt ja adekvaatselt reageerida, olla olemas just selles hetkes, kus keegi väga olla ei taha. Kriisinõustamine võib tunduda emotsionaalselt raske ja keeruline protsess, kuid see, mis selles tegelikult kannab, on lootus. Lootus, et ka see torm ühel hetkel möödub ja päästepaat suudab turvaliselt randuda. Kui ka endine ei taastu, siis uues olemises saab õppida toime tulema. Selles protsessis on sageli kõige olulisem taustal kindlalt ja teadlikult olemasolemine.