Helistab ema ja soovib mulle õnne ning surub seejärel toru mammale pihku:
“No tere! Palju õnne siis sulle – et 40 ammu täis, 50 peal, varsti 60?” itsitab mu 96aastane mamma teisel pool toru kelmikalt ja uurib, et mida ma sünnipäevakingiks ka soovin.
“Merineitsi saba!” teatan ma raudse veendumusega nagu kuueaastane, kes teab väga täpselt, mis on tema selle aasta sünnipäevasoov. Või noh, vähemalt mina teadsid kuueaastasena asju konkreetsemalt kui hiljem. Hiljem oli valikuid ja mõtteid liiga palju.
“Ahh, et merineitsi saba” kordab mamma lõbustatult ja uurib siis, et mida ma sellega plaanin teha.
“Ujuma lähen basseini. Ma tegelikult olen seda juba mitu aastat abikaasa käest kingiks palunud, no nagu suurt kaktustki, aga ta ikka veel ei usu mind. Või arvab, et minu suuruses sabasid ei tehta ja ei taha mind kurvastada. Ma ütlesin talle küll, et ma saan aru, et ma pigem vahva vagura vaala mõõtu olen ja kui vaja, telligu siis kaks pisemat – panen ühe kintsu ümber ühe ja teise ümber teise, aga seda saba on mul ikka ka väga vaja, sest kaktuse koos ükssarvikuga ma täna koolis juba tüdrukte käest sain kingiks!” vadistan ma õnnelikul õhinal ja mamma on mu vastusega rahul, soovib veel head pidu ja kõne saab läbi.
***
Hetk hiljem helistan emale tagasi, et teada anda, et ma siis tulen õhtul neile külla kooki sööma.
“Ahahh, see on ok, aga kuule, mamma rääkis mulle… et mis lolllllust sa jälle tahad?!” pragab ema.
“Ei taha lollust, merineitsi saba tahan!” kaitsen ma oma soovi.
“No on ju lollus! Kas sa ei saa lastega piisavalt mängida? Mida sa selle kostüümiga ometi tegema hakkad!?”
“Mitte kostüüm, vaid saba. Ja tööle lähen. Või ujuma!”
“Kuhu?!”
“Ma ei tea, spaasse või ujulasse? Ma ei tea, mis sa arvad, kus merineitsid ujuvad?”
“Ma ikka mõtlesin, et sulle vanusega mõistust juurde tuleb, aga tundub, et on ikka vastupidi. Jumal tänatud, et ma sinuga koos ei ela!” ohkab mu piinatud ema.
“Kuule, vanus on ainult number!” no nii vana mu ema ju ometi on, et seda juba ise ka teada, mõtlen ma endamisi.
“Jah, ja jumal tänatud, et ma sinuga koos ujuma ei pea tulema. Varem veel ehk oleks pidanud, aga siin Eestis ei tule ma sinuga kuhugi.”
***
Kui ma õhtul emale ja mammale külla jõuan, siis kes on see, kes põnevusega uurib, et milline see saba ikka tegelikult välja näeb ja kust seda saab? Ma olen enam kui kindel, et kui ma selle saba kunagi saama peaksin, siis on ema esimene, kes kadedusest roheliseks krimpsus ussikeseks tõmbub ja endale ka säärast saba igatsema hakkab.
***
Sedasi tulin ma täna aga koolist koju. Ikkagi sünnipäev! 🙂
