Mäng on lapse esmane suhtlusviis. Laps räägib meile oma sisemaailmast mängu kaudu juba ammu enne, kui ta suudab oma kogemusi sõnadesse panna. Mäng annab talle võimaluse katsetada, töödelda infot ning omandada erinevaid oskusi ja kogemusi. Mängides kujuneb lapsel tunnetus sellest, kes ta on, õppides samal ajal mõistma, et teised inimesed võivad olla erinevad. Mängides saab  selgemaks, millel põhinevad suhted meie elus ning areneda saavad usaldusvõime, austus, hoolivus, jagamise ja koostööoskus.

Mänguteraapia on lastele arenguliselt sobiv nõustamise vorm, mis lähtub lapsest ja milles suheldakse läbi mängu. Terapeutiline koostöö lapse ja terapeudi vahel võimaldab läbi lapse enda sisemiste ressursside ja terapeudi peegelduste saavutada kasvu ja muutuseid.

Janet West on võtnud mänguteraapia sisu ja olemuse kokku järgnevalt:

Mänguteraapia on lapse ja terapeudi vaheline dünaamiline protsess, kus laps uurib endale sobivas tempos ja sobival viisil varasemalt või hetkel tema elu mõjutavaid teadlikke või alateadlikke küsimusi.

Mänguteraapias on keskkond seatud lastest lähtuvalt. Mänguteraapia protsess on lapse juhitud ehk mittedirektiivne ja mänguterapeut on sellel teel lapse jaoks lahutamatuks saatjaks. Kuigi mänguteraapia ruum sisaldab erinevaid mänguasju ja -vahendeid, on teraapia peamine tööriist lapse jaoks mänguterapeut, kes loob lapsele keskkonna ja suhtleb temaga läbi mängu. Mänguteraapiasse tuleb laps üksi, ilma saatjata. Mänguteraapias ei pea laps rääkima, sest verbaalne arutelu ei ole enamasti vajalik. Mänguterapeutidele meeldib mõte, et mänguasjad on lapse sõnad ja mäng on lapse keel.

Oluline on enne mänguteraapiaga alustamist teada, et ka lastega läbiviidava teraapia puhul kehtib konfidentsiaalsuse printsiip. Mänguterapeudi ülesanne on hoida lapse privaatsust ja seetõttu ei ole võimalik anda põhjalikku ülevaadet sellest, millega ja kuidas laps teraapias täpsemalt tegeleb. Vaid juhul, kui terapeut mõistab, et laps või teised isikud on ohus, on tal kohustus vastav info teraapiaruumist välja tuua, teavitades sellest kindlasti eelnevalt ka last ning võimalusel vanemaid.

Mänguteraapia eesmärk ei ole lapsele midagi õpetada, teda treenida, hinnata, tema mängu interpreteerida või diagnoosida, vaid luua hinnanguvaba turvaline keskkond, kus laps saab võimaluse uurida ja avastada enda sees ja ümber toimuvat. Kõik algab turvatunde ja suhte loomisest ning on võimalik, et seeläbi toimub teraapiaprotsessi käigus lapse areng ja saavad võimalikuks muutused.

Mänguteraapia eesmärk ei ole rõõmus kõigega hakkama saav laps, vaid laps, kes on iseenda ja maailmaga paremas kontaktis, rahulolevam ning tuleb oma tunnete ja käitumisega paremini toime.

Mänguteraapia võimaldab lastel uurida enda raskeid kogemusi ja küsimusi turvalises keskkonnas. Tavalisest mängimisest eristab mänguteraapiat see, et protsess toimub lapse jaoks kindlas neutraalses keskkonnas ja mängimise ajal loob mänguterapeut lapse jaoks emotsionaalselt turvalise ruumi, kus on usaldus, aktsepteerimine, turvalised piirid, mudeldamise võimalus ja peegeldused. Läbi nende kogemuste võib mänguteraapia võimaldada lapsel tunda end kindlamalt oma mõtete ja tunnete väljendamisel.

Mänguteraapia võib aidata lapsel:

• väljendada oma mõtteid ja tundeid, kirjeldada toimunut
• arendada oma emotsionaalset sõnavara läbi mänguterapeudi peegelduste
• arendada sotsiaalselt sobivamat käitumist, mõista enda ja teiste käitumist
• leppida muutustega ja tulla paremini toime tugevate tunnetega
• parandada oma eneseusku ja enesehinnangut
• parandavad keskendumisvõimet ja organiseeritust, leida lahendusi
• muutuda oma mängus enesekindlamaks ja loomingulisemaks

Mänguteraapiast võib tuge olla mitmete keeruliste olukordade puhul:

• madal enesehinnang
• ärevus, hirmud ja õudusunenäod
• sotsiaalne tagasitõmbumine, endassetõmbumine
• raskused sõprussuhetes
• häiritud kiindumus ja trauma
• elumuutused, elukoha muutused, perekonna lagunemine, uus pereliige
• lein ja kaotusvalu
• emotsionaalsed ja käitumise reguleerimise raskused
• väärkohtlemine, kiusamine (kiusaja või kiusatava rollis olemine)
• haigus, ravi
• lapsendamine ja hooldusperre suundumine
• füüsilise reguleerimise raskused (raskused magamise, söömise ja tualetis käimisega)
• Mänguteraapia sobib ka kriisisekkumiseks

Mänguterapeutiline lähenemine võib olla tõhus vahend igas vanuses inimeste toetamiseks, kuid mänguteraapia on suunatud eelkõige 3-16aastastele lastele. Minu praktikas on kujunenud kuidagi nii, et lisaks päris pisikestele ja juba suurtele mänguteraapia käivatele lastele moodustavad suurima rühma koolieelikud ja noorema kooliastme lapsed.

Palju oleneb konkreetsest lapsest, kuid vahel on 12-13aastased enda ümber juba kõrged kaitsvad müürid ehitanud ja neil on raskem tulla vaba mänguga kaasa, kuid tuge mänguteraapiast võivad saada nemadki, lihtsalt lähenemine võib olla veidi teine ja usalduse tekkimine võib võtta kauem aega. Lõpliku otsuse selle üle, kas ja kellele mänguteraapia sobib, teeb mänguterapeut.

Sobiva ettevalmistuse korral tuleb enamus lapsi mänguteraapia esimesele kohtumisele uudishimuga ja sulab mängimiseks lahti üsna ruttu. Osad lapsed vajavad veidi enam julgustamist ja seda, et vanem nad esimestel kordadel teraapiatoa ukseni toob, et näha, kuhu ta läheb.

Kuid on lapsi, kes suunatakse teraapiasse ja kelle puhul võiks teoreetiliselt olla mänguteraapiast abi, kuid kes ei tunne end piisavalt turvaliselt ilma vanema vahetu läheduseta. Vahel klammerdub laps vanema külge kramplikult. Vahel on vanemal endal raske lapsest lahti lasta ning tajudes vanema raskust, teeb laps omalt poolt kõik, et teda aidata ja mitte lahti lasta. Kindel on see, et ühtegi hirmunud ja valuliselt käituvat last teraapiasse tulema sundida ei saa, sest esiteks võib see olla lapse jaoks traumeeriv ja teiseks pole sellises olukorras võimalik läbi viia teraapiat.

Kuna mänguteraapia on individuaalne protsess, siis vanema teraapiaruumis viibides või vahetult ukse taga oodates ei ole võimalik teraapiat läbi viia. Kuid kui on kindel eesmärk jõuda teraapiani, saab vajadusel proovida vanema samm-sammulist eemaldumist kuni laps suudab usaldada terapeuti ja ruumi sedavõrd, et on nõus üksi mängima jääma. Vahel piisab selleks 10st minutist, vahel kulub mitmeid kohtumisi, kuid oluline on seejuures edasiliikumine eesmärgi suunas ja oluline kogemus ise.

Vahel ei ole laps eraldumiseks lihtsalt veel valmis ja tema jaoks on teraapiast olulisem regulaarne üks-ühele aeg hoopis oma vanemaga. Lapse kasvades saab murede püsides vajadusel mõne aja pärast mänguteraapiaga alustamist uuesti proovida.

On ka lapsi, kellele mänguteraapia vaba endajuhitud vorm ei ole edasiviiv. Vanematel ei tasu seepeale üldse meelt heita, sest sageli on need hakkajad ja enamasti ka enesekindlamad lapsed, kes suure vabaduse asemel vajavad hoopis tuge selgete piiride tajumises. Neile sobivad sageli pigem direktiivsed teraapiavormid ja muud toetavad programmid, kus nad saavad end sihipäraselt teostada ja proovile panna.

On olukordi, millal mänguteraapiaga alustamiseks ei ole õige hetk. Kuigi mänguteraapia sobib lastele ka kriisisekkumiseks, siis määravaks on taustsüsteem ja keskkonna füüsiline ning emotsionaalne turvalisus. Mänguteraapia võib anda lastele võimaluse uurida oma kõige sügavamaid ja traumeerivamaid tundeid ja kogemusi, kuid seda ei saa lubada neil teha olukorras, kus pole võimalik tagada nende füüsilist turvalisust ja hoida nende võimsaid emotsioone turvaliselt. On äärmiselt oluline, et last ümbritsevad inimesed ise tulevad oma elu ja emotsioonidega sedavõrd toime, et suudavad olla tundlikud ning pakkuda lapsele keerulisel ajal hellust, hoolt ja mõistmist.

Mänguteraapiaga ei ole sobilik alustada järgmistel juhtudel:

• Kui laps on jätkuvalt ohus
• Kui keerulises olukorras lapse hooldajad ise on ohus ning puudub toetav tugivõrgustik
• Kui lapse elus on parasjagu oluline üleminekuperiood, millega kaasneb elukorralduse ja elukoha muutus

Teraapiaprotsess võtab aega, selles pole kiireid lahendusi. Protsess jaguneb tinglikult etappideks. Enne, kui saab tõsise töö juurde minna, on oluline soojendus. Kõik algab kontakti, usalduse ja turvatunde loomisega. Kuigi väiksemaid muutuseid võib märgata ka varem, siis keskmiselt kulub soojenemiseks neli-viis-kuus kohtumist, vahel ka kauem. Kui pisemad lapsed reeglina kohanevad kiiremini, siis suuremad ja nii öelda raske seljakotiga lapsed vajavad kauem aega ja positiivseid kinnitusi, et usaldus ja turvatunne saaksid tekkida.

Kindlustunde tekkides läheb teraapias tehtav oluline töö sügavamaks. Kui kergematel juhtudel ja väiksemate laste puhul oodatakse lapse seisundi ja toimetuleku paranemist mõne regulaarselt teraapias käidud kuu jooksul, siis suuremate laste ja keerulisemate lugude puhul võib märgatavat paranemist näha ehk alles aasta pärast. See, kui kaua keegi teraapiat vajab, on individuaalne, kuid iga kohtumine on väärtus omaette.

Mänguteraapia kohtumise pikkus on olenevalt lapsest pool tundi kuni tund. Minu kogemuse põhjal on enamus laste jaoks paras kuni 45-minutiline kohtumine.

Selleks, et laps saaks mänguteraapias uurida enda jaoks olulisi, raskeid ja keerulisi küsimusi, vajab ta toetavat kontakti turvalises keskkonnas. Järjepidevus ja rutiin on need, mis aitavad kaasa usaldusliku teraapiasuhte kujunemisele ja sellele, et laps end mänguteraapia ruumis tajutavalt turvalisena tunneks.

Järjepidevust ja rutiini toetavad:

• teraapiakohtumised toimuvad samal nädalapäeval ja kellaajal kindla regulaarsusega
• terapeut, kes lapsega töötab, ei muutu teraapiaprotsessi jooksul
• teraapiakeskkond, ruum ja mänguvahendid, on protsessi kestel võimalikult samad. On ok, kui midagi lisandub, kuid millegi eemaldamisesse peab suhtuma ettevaatusega
• võimalusel viib ja toob lapse teraapiasse sama isik või on lapsel eelnevalt teada, kes talle vastu tuleb
• võimalikest muudatustest ja tõrgetest teavitatakse ka last
• kui lapse elus toimub teraapiaprotsessi jooksul midagi olulist, siis võimalusel antakse sellest ka terapeudile teada, sest laps ei pruugi seda jutuks võtta, kuid see võib tema heaolu ja toimetulekut tugevalt mõjutada

Vanema toetava hoiaku positiivne mõju lapse teraapias käimisele on ilmne. Vanem saab aidata lapsel hoida teraapias käimisega seoses järjepidevust, jälgida, et laps jõuaks kohal õigel ajal. Kuna minu praktikas on kujunenud nii, et igal täistunnil alustab uus laps ja tema kohtumine kestab enamasti 45 minutit, siis jõudes liiga vara, võib juhtuda, et peab jupp aega ootama enne kui eelmine laps lõpetab. Samas hilinedes võib juhtuda, et kohtumise aeg jääb vastavalt lühemaks. Lapsele vastu tulles on oluline, et ta ei peaks üksi ootama. Oluline on last hoida kursis võimalike jooksvate muudatustega.

Vanem saab kanda hoolt ka selle eest, et laps ei tuleks teraapiasse väga väsinu ja näljasena, sest ka rahulik mängimine nõuab energiat. Väike toetav amps ja lonks on heaks turgutuseks ka teraapiakohtumise järel.

On mõistetav, et vanema jaoks on oluline, et tema laps hästi käitub, kuid teraapiasse tulles ei ole mõistlik lapsele eraldi sõnu peale lugeda ja teda manitseda hästi käituma. Teraapias on oluline, et laps tunneb end vabalt ja julgeb väljendada kõiki oma tundeid, et nendega tegeleda.

On ka mõistetav, et vanem tunneb huvi, mida laps tegi ja mis teraapias toimus, kuid seda pole nii lihtne edasi anda. Laps võib mängides teha asju ja jõuda kohtadesse, millele tal pole selgitust, millest ta ei oska, saa või taha rääkida. Mängimine on vahel väga tõsine töö ja kujundlikult kinnipandud asjade lahtivõtmine teises keskkonnas ei pruugi olla lapsele toetav kogemus. Lapsele annab rahu teadmine, et see, mis toimus teraapiaruumis jääb sinna ja tal on võimalik naasta oma tavaellu ja tulla taas kokkulepitud ajal teraapiasse tegelema oma asjadega.

Last pinnides võib vanem saada infot, mis temas segadust tekitab, sest kirjeldus on kontekstist väljas. Näiteks võib laps rääkida, et istus terve kohtumise aja kapis, hüppas laua pealt alla ja murdis kõik oma luud katki, loopis lumepalle (kuigi oli toas ja õues on suvi), peksis terve kohtumise lillat ahvi, mattis surnud vanaema ja krokodille, voolis kakat, toitis madusid lastega ja vastupidi ning mida kõike muud. Mängides on kõik võimalik ja reaalsus on läbisegi fantaasiaga. Vanem ei pruugi mõista lapse kirjelduse põhjal, milleks see kõik vajalik võiks olla ning võib segaduses olles tahtmatult last noomida, väljendada oma arusaamatust ning seeläbi häirida lapsele olulist protsessi.

Juhul, kui laps soovib ise rääkida teraapias toimunust, on oluline teda hinnanguid andmata kuulata ja toetada ning leppida teadmisega, et kõigest polegi võimalik aru saada, mõni asi tundubki väga veider, vale ja võimatu, kuid see on lapse jaoks mingil viisil sellel hetkel oluline. Kindlasti ei tähenda see, et laps kuidagi katki ja vale või teda teraapias veidras suunas kallutatakse.

Teraapiakohtumise järel on oluline lasta lapsel olla ja ise lapse jaoks olemas olla. Pakkudes lapsele rahu ja toetust, aitab vanem kaasa terapeutilise suhte ja teraapiakeskkonnaga seoses tajutud turvatunde kujunemisele ning toetab sellega lapse heaolu hoidmist.

Kuigi enamus lapsi lahkub teraapiaruumist reipalt, vahel isegi rõõmsalt, et järgmisel nädalal taas tulla, siis osade laste jaoks on lahkumine keeruline ja nad vajavad väikest ajavaru ja mõistmist. Mängides võib olla laps ära teinud suure ja raske töö ja on lihtsalt emotsionaalselt ja vahel ka füüsiliselt väsinud. Väike turgutav lonks ja amps, hea rahulik toetav sõna kuluvad igale lapsele kohtumise järel ära. Kui võimalik, on mõistlik ajastada teraapiakohtumised nii, et kohe ei pea kuhugi kiirustama ja lapsel on võimalik koos saatjaga rahulikult edasi kulgeda.

Samuti on oluline teada, et mänguteraapia võib mõnel juhul teraapiakohtumiste järgselt võimendada lapse mittesoovitud käitumist. See ei tähenda, et teraapia ei toimi, vaid et laps tegeleb enda jaoks oluliste teemadega ja protsess on sellel hetkel väga intensiivne. 

Vahel juhtub ka seda, et laps tunneb teraapiaruumis, et teda kuulatakse, kuuldakse ja mõistetakse, tema arvamusest ja temast endast peetakse lugu ning ruumist lahkudes, sisenedes teise keskkonda, kus on ehk teised väärtused ja arusaamad, võtab ta selle enda jaoks positiivse kogemuse, ootuse ja soovi kaasa ning võib seda julgemalt ja ehk ka sobimatul viisil nõuda.

Erandlikel juhtudel võivad lapsed teraapiakohtumisel tehtud suure olulise tööga tekkinud emotsionaalse pinge tõttu tagasi vajada varasematesse arenguetappidesse, hakata käituma väiksema ja abitumana kui ta tegelikult on – oodata kingade jalga panemisel abi, sülle võtmist, rääkida peenikese häälega, laliseda ja muud sarnast. See võib omakorda tekitada vanemates segadust ja hirmu ning panna neid last korrale kutsuma, mis omakorda võib haavata lapse usaldust ja turvatunnet. Juhul, kui lapse käitumine sellisel viisil muutub, püüdke talle toeks olla ja võttagi teda noomimata nii nagu ta oleks selles vanuses, millele vastavalt ta käitub. Ta ei veiderda meelega ega tee vanema kiusamiseks.

Kindlasti ei ole lapse võimendatud mittesoovitav või vanema jaoks veidrana näiv lapse käitumine põhjuseks teraapiast loobumiseks. Kui lapse vajadused saavad rahuldatud, pöördub ta tagasi oma tavalise olemise juurde ja liigub sealt ka edasi.

Konfidentsiaalsuse põhimõtet arvesse võttes saab mänguterapeut jagada teavet enda märkamiste kohta, mis võivad olla olulised lapsele parema toetuse pakkumisel. Tagasiside vormiks mänguteraapias on eelnevalt kokkulepitud vestlused vanematega ja vajadusel teraapia käigus tehtud märkamistest kirjaliku kokkuvõtte vormistamine. Muud lahendused nagu näiteks ümarlaudadel osalemine, on pigem erandlikud ja toimuvad vastavalt eraldi kokkulepetele.

Teraapiaprotsess võtab aega ja on mitmekihiline. Keeruline on iga kohtumise järel midagi kokku võtta. Seepärast ei anta vanematele mänguteraapias toimuva kohta igakordset tagasisidet. Oluline on ka see, et lapsele ei avaldataks survet rääkida sellest, mida ta teraapiakohtumistel tegi või rääkis, sest see ei pruugi olla võimalik kahju tegemata lapsele või teraapiasuhetele. Sageli ei oska lapsed oma tegemisi ja veel vähem nende tegemiste tagamaid sõnadesse panna, sest teraapia toimuv ei ole kunagi lihtsalt mustvalge.

Teraapiaprotsessi jooksul tehtud märkamistest on võimalik vajadusel vormistada kokkuvõte. See kokkuvõte sisaldab mänguterapeudi vaadet teraapias läbitud teekonnale, üldisi lapse jaoks olulisi teemasid,  tema tugevusi ja toetusvajaduse kohti ning võimalusi. Vastav kokkuvõte saadetakse vanemale ning vanemal on õigus seda muutmata kujul lapse heaolu huvides jagada teiste spetsialistidega.

Mänguteraapia protsessi võib jagada tinglikult etappideks selle põhjal, mida oodatakse ja mida edasi plaanitakse teha. Nende etappide vahel toimub enamasti infovahetus lapse vanemate ja terapeudi vahel jooksvalt meili teel. 

Vajaduse korral saab lisatasu eest kokku leppida ka põhjalikuma vestluse või nõustamise telefoni teel, veebis või ka teraapiaruumis kohtudes. Laps ise sellel kohtumisel ei osale, kuid kohtumise toimumist lapse eest varjata pole mõistlik.

Kuigi terapeutilise suhte tekkimine lapse ja terapeudi vahel võib võtta aega, siis esmane ettekujutus teraapiavormi sobivusest kujuneb ühe-kahe-kolme kohtumise järel ning sellel hetkel võib tuginedes lapse taustaloole olla võimalik ütelda, kas ja kuidas teraapiaga võiks edasi minna. Enamasti jääbki esimene infovahetus kohe sellesse perioodi.

Teraapia jätkamisel lepitakse kokku järgmise sammu pikkuses, näiteks, et järgneva viie või kümne kohtumise järel tehakse taas kokkuvõte sellest, kuidas läinud on ning kas ja kuidas jätkata. Vahel on see kokkuvõte põgusa infovahetuse vormis, vahel soovib vanem ka pikemalt vesteleda. Kui tundub, et vajalik on vestlus, siis saab selles eraldi kokku leppida.

Kui ilmneb selge põhjus teraapia katkestamiseks või lapse elus on toimunud suur muutus, millest on vaja rääkida, siis selle info edastamiseks võib vajalik olla vahetult vestelda ning seda on võimalik teha erikokkuleppe alusel. Eesmärk on igal juhul, et üheskoos leida parimad lahendused lapse toetamisel.