Täiesti uskumatult uhke ja imeline ja armastust pilgeni täis tunne on täna käes hoida tunnistust, mille sisse mahub nii palju rohkem kui sõnadesse. Me tegime seda! Eksamipinge on natuke veel nahavahel, nii et hetkel isegi ei julge veel ütelda, et nüüd ma olengi kõike seda, mis tunnistusel kirjas –
superviisor ja coach, psühhodraama rakendaja!
See vajab veel natuke harjumist vist. Aukartus on niiiii suur! 
Need me kolme aasta koosolemised ja harjutamised, põrumised ja otsimised, pisarad ja pisarateni naermised, kuulamised, mõistapüüdmised, kooskulgemised ja kokkukasvamised… ja siis saad aru, et sa ei saa tehnikast mitte midagi aru ja alustad otsast õppimist ja muudkui pusid ja pusserdad ja ühel hetkel tunned, et loovus ja spontaansus ongi äkki vahel ka sinuga koos ja teooria läheb (Maru)metsa ja üks uks avaneb taas.
Tänast päeva ja kogu seda teekonda tähistama sobib ilmekalt aga minu ja Kerli ühise lõputöö-raamatu “Lugu sellest, kuidas teooria metsa läks ehk algajate superviisorite esimesed katsetused uue meeskonna toetamisel” kaanepilt. Sest sellel oleme me koos kogu selle kireva kambaga, kes on saatnud meid tänasesse ja aidanud meil sirguda.
Me hea õpetaja saatis meid täna õhtul teele sõnadega – saades kätte tunnistuse, õppimine alles algab! Imelisi õppimisi meile, mis muud!
Aitäh, Sulle, kallis Kerli! Teile, mu kallid intensiivikaaslased ja kogu me armas grupp! Aitäh, teile, õpetajad ja juhendajad! See ei ole lõpp, see on alles algus! Ehk sööme me ühel päeval taas koos kooki
PS ja no see meie pidulik Marumetsa kambaga eksamidress on ikka üks maailm parim, eks 
