Tulirebane ja ükssarv said taas pika põneva päeva lõpus aknakohvikus kokku. Rebane tellis kalaga puljongi ja sarveke valis menüüst porgandi, porgandi ja porgandi vahelt porganditee. See olevat parim kosutus ta jõuluootusest hellale südamele.
Ükssarv hingas hästi sügavalt sisse ja välja, sirutas koivad pikalt ette, liigutas varbaid ja sättis end mugavalt sabale istuma. Matsutades maitses ta oma teed. Ta oli elu ja olemisega väga rahul.
Rebane vaatas aga ikka veel unistavalt akna suunas. Vaatas sinna, kuhu oli kadunud viimasena lahkunud laps, kes niiskete käpikutega rõõmsalt aknale patsutas ja siis minnes hoogsalt talle lehvitas.
“Ahh, kuule, võta nüüd üks piparkook ja lase hea maitsta!” julgustas sarveke unistavat sõpra. Rebane valis endale piparkoogi, nuusutas seda ja võttis pisikese ampsu. See oli kõige parem piparkook, mida ta kunagi maitsnud oli.
“Tead, ma olen nii õnnelik, et ma kohe ei tea, mida teha ja ütelda,” õhkas rebane ja tulukesed tema naha all särasid veel eredamalt. Ükssaarv noogutas nõustuvalt:
“Sama siin, sama siin, sõbrake!”