Vahel on väga vaja kinnitust, et sa oled olemas, et sa oled oluline just nii nagu sa oled ja et sa ei ole üksi, sind on vaja, sinuga on hea koos olla ja sind oodatakse. Vahel on seda kinnitust raske saada ja selle küsimine võib asjad tahtmatult keerulisemaks ajada. Vahel on vaja kuulda seda nii palju, et kõik väsivad juba ära, kuid tunnet ikka veel ei teki.
Vahel on vaja luua ühendav sild või anda kindluseks ja kinnituseks pidepunkt, et edasi liikumine oleks lihtsam. Ja nii saab vahel sättida mängusõbrad aknale terveks nädalaks ootama, et oleks lihtsam oodata ja oleks kinnitus, et kuigi kõik muutub, siis mõni asi muutub aeglasemalt. Kohe nii aeglaselt et ta nagu ei muutugi ja on vajalikult püsiv. See võib olla hea turvaline tunne ja seda võib vahel väga vaja olla.
Ja sedasi aknal oodates näevad sõbrad, mida sa õues teed, näevad, kui sa lähed ja jälle tuled, näevad su lehvitusi ja naeratavad sulle. Ja sina näed neid, kuidas ka nemad sind vaatavad ja igatsevad. Nii on kõigil toredam ja mõnusam olla ja oodata järgmist kohtumist.