Täitsa bikiin

Täna sai lasteaias nalja. Lastega saab muidugi pidevalt nalja.

“Tädi Eva, miks sa nii paks oled?” uurib pisike särasilmne tüdruk teistega kõrvu joonistades ja mind pilguga mõõtes.

“Hmm, sulle tundub, et ma olen väga suur.”

“Jah, sa oled paks,” kinnitab ta veendunult ja jätkab pärimist, miks ma siis ikkagi paks olen. No ikka kohe konkreetset põhjust on vaja. Arutame seda asja ja ta palub mul enda kõrvale istuda. Tool on nii tilluke, et ma vaevu mahun sinna end toetama. Muigan mõttes olukorra koomilisuse üle.

Korraga tõuseb tüdruk püsti, patsutab mulle põsele ja teatab:

“Ohh, pole midagi, sa näed välja täitsa nagu bikiin!”

Veidi aega hiljem oleme kõik koos õues ja sama tüdruk on mu suureks sõbraks hakanud, ta ei lase mind hetkeks silmist. Ta polevatki mind varem märganud (no käib seal rühmas ka igasuguseid, eks 😃 ), kuid nüüd on nii hea, et keegi talle kiigel hoogu teeb. Vahepeal on mul vaja ukerdada üle ülilibeda jäävälja teisele lapsele appi ja samal viisil, kätega tasakaalu hoides, tagasi tulles, naerab tüdruk ilma hoota istudes kiigel ja mind oodates:

“No täitsa biikiin! Bikiin, kes tahab lendu tõusta! “

No bikiin, siis bikiin 😃

Mul on küll sellest nädalast üks pildike, kuidas mu pärispingviini moodi mängupingviin spaas käis, endal kaalikaviilud silmadel ja nokk kinni seotud, kuid pilt tuleb täna ühest teisest “bikiinist”.

Pingviin paistab olevat mu hingelind, hihii, sest lisaks meie lasteaia Vimmelile on pingviin maskotiks ka enneaegsete laste ühingus. Kui kelmika viguriga Vimmel meenutab rohkem banaani, siis Pingu on selline eriti suur, munakujuline, pehme ja armas tegelane. Pean tunnistama, et olen saanud ka päriselt pingviin või hellitavalt bikiin olla täitsa mitu korda. Ju see on mind aja jooksul ka pingviinisarnasemaks siis vorminud 🙂

Sedasi käisime korda Tartus haiglas kõige pisematel külas:

Tervitades
Teie bikiin