Mängutoa kapis luku taga elab Granny. Ta on silma alt ära, sest mitte kõigil lastel ei ole temaga asju ajada. Mina ise teda jutuks ei võta ja välja ei too. Kuid paraku on omajagu lapsi, kes temaga tuttavad on, kelle hirmudes ja unedes ta kurikaga ringi tatsab, abitust, viha ja õudu tekitab. On ka lapsi, kes on temaga hädas, kuid kelle vanematel pole sellest kõigest aimugi (sest nende lastel ei ole sellistele asjadele isegi ligipääsu). Lapsed on endiselt lapsed, põnev on teisi valgustada selles, mis endale judinad peale ajab.
Kui minu lapsepõlves pakkusid põnevust ja tekitasid hirmu Must Käsi ja Lenini vaimu välja kutsumine, siis tänapäeva lasteaia ja nooremate klasside lapsed madistavad põnevuse ja hirmu piiril Granny, kurja nunna, jäätisemehe, hirmsa õpetaja, Huggy Wuggy, Kissy Missy, sireenipea ja teiste vahel väga tugevaid emotsioone tekitavate tegelastega.
Eks seepärast see Granny ka mu hämaras kapinurgas elab, et lastel oleks vajadusel võimalus mõned asjad tema ja oma muredega korda ajada. Vahel on väga oluline lihtsalt see teadmine, et ta ise on kapis lõksus ja meil on täielik kontroll tema liikumise üle. Ja vahel on oluline ta sealt välja tuua, otsa vaadata, vajadusel kasvõi ta traadist kael kahekorra keerata ja millegagi vastu pead virutada, et ta ometi mõistaks, kui vastik see on, mida ta teeb. Vahel on vaja ta pisikesse purki kinni litsuda, et kindel olla, et ta liikuma ei pääseks. Korra oleme talle ka sinna kapinurka pikniku korraldanud, sest raudselt käitub ta nii nõmedalt vaid seepärast, et ta on kurb ja tunneb end üksildasena, no et hoole ja armastusega saab ka temast paremad pooled välja võluda. Eks igal lapsel on oma lugu, vajadus ja toimetulekuoskused. Oluline on teraapiatoas aga see, et laps ei ole oma murega üksi, ta saab oma emotsioone väljendada ja vajadusel leida uuesti ülesti kontrolli või kindlama tunde olukorra üle.
Mul oli mõttes seda Granny-juttu rääkida teile juba mõni aeg tagasi, sest ta ikka on aegajalt siin teemaks, kuid elu sõitis laste mängudesse vahepeal teisest suunast sisse. Eile tuli aga Granny taas kapist välja ja sai endale käte külge “elektrilõksud”, et ta ei saaks rohkem kurikat kätte võtta. See oli väga vajalik. No ja teadmine sellest, et temast võib rääkida ja ta mu kapis kindlalt luku taga istub, on ka juba päris hea teadmine.
