Mulle tundub, et kui ilmad lähevad halliks ja külmaks, siis ilmuvad paberile üha sagedamini päikesed, lilled ja liblikad. Printsesside kõrval on popid ka hobused ja vikerkaared. Vikerkaared meeldivad mulle eriti ja kuigi, ma kipun neid alati tagurpidi joonistama, siis mäletan, kuidas juba mu enda lapsed kunagi imestasid, et kuidas mul ometi need värvid järjest meeles on. Lapsena tundus see ilmvõimatu ka minu jaoks, kuid meie lastekoori dirigent, tädi, kes tundus alati nii kuri ja karm, jutustas meile kord täiesti tühja koha pealt loo Puorko rohetuvist.
Puorko rohetuvi on vikerkaarelind, kelle nime iga silp pu-or-ko-ro-he-tu-vi kujutas järjest ülevalt alla asuvaid vikerkaarevärve. Punane – oranž – kollane – roheline – helesinine – tumesinine – violetne. See viimane võiks muidugi olla ju ka lihtsalt lilla, kuid tuvi tahab olla ikka tuvi!
See täiesti juhuslik hetk muutis mu elu, sest korraga mäletasin ma unepealt, mis järjekorras vikerkaare värvid käivad. Kuigi ma olen vikerkaari kilomeetrite viisi vist joonistanud, siis üht vikerkaarelindu ma varem kujutanud ei olnud. Kui ma lapse lahkudes vildikaid kokku panin, siis oli mul hetk ja visandasin endale kähku ka ühe sellise imelinnukese. Värvid on viguri mõttes ikka tagurpidi, sest linnud näevad lennates kõrgel õhust vikeraart vist ikka ju teistpidi, eks? 🙂