Lihtsalt üks armas lugu

Kui ma eelmise töönädala lõpus koju hakkasin minema, ronisid sõbrakesed aknale lehvitama. Ühelt poolt oli seda muidugi hästi armas vaadata, kuidas nad seal üheskoos püüdsid teineteist toetada, et ikka kõik näeksid ja teisalt oli natuke nukker meel ka neid sedasi mitmeks päevaks ootama jätta.

Kui ma täna hommikul tööle jõudsin, ootasid sõbrad mind taas aknal!

Kaheksajalg Marty oli kergelt solvunud olemisega ja Johnson ootas sealsamas endiselt pahuralt jõuluvana. Ta ei saanud aru, miks see kamp kõik seal mind ootab, kui peaks hoopis jõule ootama, aga ülejäänud seltskond ei lasknud end sellest heidutada ja nemad olid üheskoos rõõmsad. Marty oli tegelikult ka rõõmus, tal lihtsalt on veidi omamoodi viis märku anda, et ta nii hirmusväga mind ootas. Sinivaal seevastu oli aga kohe nii ülemeelikult rõõmus, et huilgas valjul häälel (see suur hall lakke suunatud suu Martyst paremal), et tulirebane hetkeks kangestus. Tema tulukesed ei põle sel pildil seepärast, et ma pole veel tuppa jõudnud.

Ja kui ma korraks lõunaajal majast välja läksin, siis tulid sõbrad aknale jälle vaatama. Marty vingerdas seal rõõmsalt ja püüdis kõigi oma kombitsatega korraga mulle lehvitada. Ta hüüdis läbi kinnise akna, et tulgu ma nüüd ikka hästi kähku tagasi, sest ta ei jaksa liiga kaua oma kõiki koibi sedasi õhus hoida. Lubasin, et olen tagasi kiiremini kui laiskloom Polüester aknani jõuab.

Nii ka läks! Polüester oli alles köögis ja sügas kukalt, kui ma tagasi tuppa jõudsin ja rebase taas särama panin. Küll on tore, kui sul nii vahvad sõbrad ja töökaaslased on! 🙂