Kui tuli teade, et tark on kodus olla, istusin ma diivanile, tõstsin koiva üle teise ja teadustasin, et mida iganes, aga koristama ma küll ei hakka selle süllekukkunud vabaduse ajal. Pole puhkus, pole haige ja lihtsalt on võimalik kodus olla! See mulle meeldib. Ja esimene asi, mida ma tegin…. oli koristamine 🙂
Kui ma arvasin, et kõik on juba korras ja igavaks kisub, siis suutsin ma ekraani vaadates pooliku morsiklaasi kuidagi pimesi lauale panna nii, et see mul hoopis kahe laua vahele vajus. Kaks märga arvitit ja kastitäis kleepuvaid elukaid, sest tulevasel mänguterapedil peab ikka varuks olema mõni pisifiguur igaks võimalikuks puhuks. Oligi mu igavus minema pühitud!
Hetkel küll arusaadavalt füüsilise kohtumisega teraapiakohtumisi plaanis pole, aga tore on teada, et need nupsud on kõik taas hoolikalt vannitatud ja saavad mõnusalt mu voodil kuivada ja puhata. Magamiseks tuleb vist täna öösel endale mingi muu koht otsida 🙂
