Mängus on kõik lubatud. Selle mõtte taha on hirmus hea pugeda, sest korraga on kõik toredad asjad lubatud, mis muidu ehk viisakuse ja kes teab mille kõige taha jääks. Kui ma mõnd muud ametit peaksin ja sedasi oma töökoha koridorides uksele lehvitama kiirustaksin, siis arvatavasti tekiks palju enam küsimusi kui siin, kus mina olen. Vahva on see, et kolleegid on juba harjunud, et ma kord tunnis oma toa uksest võin täiesti uues versioonis väljuda ja selgitavad hämmeldunud kõrvaltvaatajatele, et ahh, see on meie mänguterapeut.
Vahel olen ma muidugi täiesti normaalne ka. Kuid kui töö seda eeldab, siis nii on ja teate, mis on kõige toredam? See, et sa oled nagu oled ja maailm naeratab sulle vastu. 🙂
