Kui suured inimesed teraapias käivad, siis tundub kuidagi elementaarne, et see aeg, kui uks kinni on, on segamatu ja protsessi häirida ei tohi. Laste puhul kipub see vahel aga meelest minema, eriti siis, kui nad ju “vaid mängivad”.
Seepärast olen ma omalt poolt püüdnud teha nii, et laste teraapias olemise aega võimalikult kaitsta. Kui ikka ukse avamiseks peab lingil seisva Karuga asja ajama, siis ehk tuleb meelde, et mänguaeg ON päriselt ka püha. Eriti teraapias 🙂
