Mängimine on tähtis töö. Isegi nii tähtis, et suudab leevendada ja lahustada raskeid tundeid ja mõtteid, kui nendega saab mängides tegeleda.
Pole harvad juhud, kus lapsed ütlevad, et tahavad surra. Mõistan, et suurtel on selliseid avaldusi hirmutav kuulda. Enamasti ei tähenda need sõnad, et laps ei taha elada, kuid suur inimene suudab oma peas kohe asjad hirmutavasse äärmusesse mõtelda. Hurjutades, et nii ei tohi ütelda ja mõtelda, lajatame vaid ukse lapse nina ees kinni, ei muud. Rohkem ta ei pruugigi rääkida ja jääb oma mõtete või muredega üksi. Oluline on kuulata ja kuulda, mis on selle sõnumi taga.
Kuid kuidas toetada last, kes on sattunud selle sõnumi vastuvõtja rolli? Näiteks kui hea sõber pidevalt räägib, et tahab surra, sest elu on nõme.
Üks oluline asi on selle teadmise jagamine turvalise täiskasvanuga. Teine aga see, et ka enda sees tuleb selle teemaga kuidagi tegeleda. Rääkimine ja sobivate sõnade leidmine ei pruugi alati olla lihtne. Mängimine on kindlasti üks võimalus. See võib olla kohe nii tõhus, et saab takkajärgi ütelda:
“Mina ei taha surra, ma tahan hoopis mängida!”
Seega mäng ON tähtis töö!
***
Selle pildil oleva sildi kujundas mu tuppa laps, kes palus, et ma seda teksti kunagi ei muudaks ja see jääks alatiseks mu riiulile nii, et kõik seda näeksid. Sõna “mängimine” tuli olude sunnil lühendada, kuid mõte jääb samaks. Kuna ma ei saanud lapsele lubada, et see tekst kunagi ei muutu ja silt alatiseks samasse kohta jääb, siis otsisime koos head lahendust ja jõudsime kokkuleppele, et teeme sellest sildist pildi ja hoiame kõike puutumatult nii kaua kui võimalik.
Pildi tegemise hetkeks oli silt olnud riiulil juba õige mitu nädalat ja vahepeal oli ka Colorilla selle juurde kolinud, et oluline sõnum veel paremini silma jääks isegi siis kui läbi akende õuest tuppa vaadata.
