Kui mänguteraapia tegemised selleks päevaks otsa saavad, lendab uksest sisse vaimustunud kamp sõpru. Kõike on vaja uurida. Kuna sellel ukse ei ole lukku ja otsaga on see rühmaruumi küljes, siis ütleme nii, et on paratamatu, et sõbrakesed võimalusel tee siia leiavad. Pealgi, miks ei võiks vahel olla ka selliseid päevi.
“Tääädi Eeeeva, onju draakoneid pole olemas, sest nad elavad ainult metsas!?!”
“Draakonid elavad metsas,” mõtlen ma veidi selle avalduse üle.
“Draakoneid polegi, vaid saurused on!” pistab teine neljane targalt käed puusas vahele.
“Mida nad seal metsas teevad?” tahan ma teada.
“Munevad muidugi!” kõlab täiesti loomulikult.
“Draakonid munevad metsas…” korrastan ma mõtlikult oma uusi teadmisi.
“Ja neil on täpilised munad!” teatab kolmas sõbrake rõõmsalt, kes on kööginurgast leidnud ühe punase plastikust lihavõttemuna.
“Nad peavad väga pikalt hauduma!” kuulutab see, kes teadis, et draakoneid pole ja on saurused. Ta saab muna enda kätte ja uurib lähemalt.
“Miks nad peavad kaua hauduma?” tahan ma teada.
“Sest nad on niiiiiii vanad!” ja sõbrakese käed venivad väga laiali, et vanuse suurust näidata. Seejärel sätib ta sauruse muna endale istumise alla ja kükitab selle otsa. “Vot sedasi hauduvad!”
“Aga meie eile hoopis keetsime mune!” kuulutab esimene, see kelle draakonid metsas elavad.
“Kas need olid ka sauruse munad?” uurin huviga.
“Ei, ainult draakoni omad!”
“Me ei saa seda muna süüa,” teatab hauduja ja jätkab, “sest selle sees on beebisaurus! Vaata ise!” ja ta surub täpilise kanamunasuuruse muna mulle silmamuna vastu, et ma ka näeksin seda uut beebit.
“Nüüd pole muud, kui hakkame hauduma!” teatab ta rõõmsalt. Mind pannakse ka hauduma.
Ja siis saabub õpetaja ja viib sõbrakesed endaga õue kaasa. No kõik päris esimese hooga õue ei jõua. Mõni jõuab enne veel mitu korda minu juurde tagasi ka, sest kuidas sa saad minna, kui beebi hakkab peagi kooruma ja vaja on veel hoolega haududa. Arusaadavalt on sedasi hirmus raske minna.
Kuigi mängutoast asjade välja viimise osas kehtib reegel, et mängutoa asjad elavad mängutoas, siis munaga peame tegema erandi. Erandid on täiesti ok, kui neid vastavalt käsitleda ja selgitada. Antud juhul on selge, et muna vajab hoolt ja seda omapead jätta ei saa. Laps saab muna kaasa, tal on tähtis ülesanne täita ja järgmine kord siis uurime, kuidas selle saurusebeebiga lood on. Või sünnib selle seest ikkagi draakon?
Jään veel pisut asju sättima ja kui ma lahkudes lastele üle hoovi lehvitan, jookseb munavalvamise ülesandega laps minu juurde ja raporteerib hellal häälel pühalikult, et muna on tal taskus, õpetaja aitas, ja sellel on seal hea olla… sest ta liigutab!
Minul on ka hea olla. Lasteaias on armas käia.
