Teate, kuidas on unisel päeval kõige kindlam mõni kipras kulm, nabani vajunud suu või kõrvuni naeratus välja võluda? 😁
Tuleb minna õigel hetkel taaskasutuspoodi ja poetädi rõõmuks sealt hiigelsuur laama kaasa võtta.
“Näed, pool poodi sai kohe tühjemaks!” kiitis tädi ja lisas õndsalt, “teie lapsed vist nii väga armastavad teid!” Ja mina vastasin särades, et seda küll, kuid nüüd saab armastus vaid kasvada, sest see laama kolib elama mänguteraapiatuppa ja seal on lapsi veel rohkem kui mul kodus. 🦄🌈❤
Kuna ma pidin korraks ka toidupoodi sisse astuma, tuli laama minuga kaasa. Kuna ta tugevalt siples ja elevusest riiulites asju tahtis maha tõmmata, siis panin ta kärusse istuma. Nalja ja armastust kui palju! Ja kergelt kipras kulme muidugi ka, sest need käivad rõõmu ja vaimustusega natuke käsikäes.
Parklas sättisin uue sõbra hoolega enda kõrvale toolile rihmaga turvaliselt istuma. Onu naaberautost vaatas meid ainiti, kui me minema tagurdasime. 🙂
Ja kui me ühel heal hetkel laamaga tööle jõudsime, siis sättis ta end tähtsa näoga tugitooli istuma ja teatas, et see on nüüd tema koht. Saame näha, mida lapsed asjast arvavad!
