Kuigi ma olen oma elust päris mitu aastat sügise lähenedes sammud seadnud kooli, küll õppima, küll õpetama, siis sel korral on see kooliaasta alguse tunne kohe päris teistmoodi äge. Minu põhitöökoht asub koolimaja ruumides ja teraapiakohtumised algavad meil taas ka just siis kui algab kool. Minu töö hingab üsna samas rütmis kooliaasta rütmiga. Nii et kooliaasta tähendus on minu jaoks veelgi laienenud.
Kui eelmisel sügisel oli kõik siin päris uus, läks omajagu aega sisseelamiseks ja sättimiseks, siis sel korral ootab mu mänguvõlumaa mind juba mänguvalmis olekus ees. Nii ei olnudki mul vaja muud teha, kui vaid suurepärased kaasterapeudid turvaliselt autosse sättida. Panda, Boanella ja Colorilla olid need kolm, kes suveks igaks juhuks mulle koju kolisid, et kui ootamatult peaks abi olema vaja või midagi. Kodukontor või kaugtöö, võta siis kinni, kuidas seda asja nimetada. Igal juhul sügise märkide süvenedes hakkasid nemadki tagasi laste juurde igatsema ja teate, see tunne, kui me neljakesi üle oma mänguteraapiatoa ukse läve astusime, uhuuu, see tunne oli nii äge.
Me oleme valmis ja uus kooliaasta võib tulla!
