Just nii! See, kes oli mu kotti roninud, oligi aknakohviku ükssarvik, nagu mõned teist kohe ära arvasid. Just tema vajaski väga väikest spaa-puhkust! 🙂
Ükssarvikule tehti patareivahetus ja väike varbaparandus ka, sest komistades oli ta end veidi vigastanud. Nüüd tunneb ükssarvik end palju paremini ja võib varsti ka plaastrid ära võtta.
Hommikul teatas ta otsusekindlalt, et kotti tema enam ronida ei taha ja istus vapralt minu kõrvale. Mul ei olnud talle pakkuda ükssarvikule sobivat istet, kuid ta kinnitas, et sellisel viisil turvavöö kasutamine ükssarvikute puhul on hädavajadusel lubatud, laste puhul kindlasti mitte, kuid mänguloomadega on reeglid pisut leebemad.
Sõit tööle sujus igati kenasti. Ükssarvik nautis kirjut sügist ja oli rõõmus, et selle teekonna oli ette võtnud. Eks eesistmelt nägi tõesti rohkem kui hämarast kotist.
Seda, et tema tagasitulekuks on oodata külalisi ja kogu ta kirju ükssarve-suguvõsa teraapiatoa eri otstest kokku tuleb, seda ei osanud ükssarvik oma ilu-uneski näha. Ta oli selle üle nii rõõmus, et istus muheledes ja tema üleni valge kere helendas sisemiselt nagu vikerkaar 🙂
