Johnson oli terve päeva tujutu. Küll tal oli külm ja küll kõik torkis ja oli ebamugav. Hagivagi, kes seda katusekorterist silmanurgast pikalt jälginud oli, otsustas, et temal on mõnus ka ilma riieteta ja loovutas oma uue popi nabapluusiga kosütüümi Johnsonile.
Ahv oli sellisest tähelepanust nii liigutatud, et ei saanud sõnagi suust ja suutis vaid sõrmega viibata, et kas me äkki aitaksime talle kogu selle mõnusa sooja uhkuse selga ka. Korraks otsis ta ka enda naba, et kas see ikka paistab, kuid kinnitasime talle, et talvel jahedaga on ehk parem, kui naba on soojas ja kõige olulisem on ikkagi see, et see naba tal alles ja olemas on ja kaduma ei lähe. See tundus ahvile ka hea mõte.
Korraga tundis Johnson end nii hästi, et otsustas, et nüüd on küll viimane aeg jõuluvana ootama hakata. Aitab sellest aastast ja sügisest juba küll. Õues on pime ja hall ja märg ja isegi, kui elekter on päratukallis ja lund ka pole, siis olgu vähemalt jõulutunne ja jõuluvalgus ja piparkoogid ja kuusepuud ja sõbrad ja… kingitused! Need meeldivad pärdikule kohe eriti. Seda taibates lehvitas ta rõõmsalt rõdul unelevale Hagivagile ja sinine koll viipas talle sõbralikult vastu. See on üks isemoodi ootamatu sõprus, aga noh, jõulude ajal juhtub ju imesid. Nii et, miks ka mitte! 🙂
Ja jõuludeni ongi veel vaid 45 päeva! 😀
