Kui juba kord on nii, et kollid on siia maailma tulnud, et jääda, siis kõige parem, mida me teha saame, on nendega sõbraks saada. Nii siis ongi Hagivagist saanud teraapiatoa püsiasukas, kes enamuse ajast oma roosa kallikesega aitab nahkhiir Nataljal tema kirevaid mune haududa. Üks päev juhtus aga nii, et ta tuli sealt katusekorterist alla ja kaevas end nukuriiete sahtlisse. Teised tegelased vaatasid ja imestasid, et mis siis nüüd toimub.
Hagivagi vehkis seal sahtlis oma pikkade karvaste kätega pikalt ja sorteeris seda segadust, mis kilpkonnad sinna tekitanud on. Kui ta sealt siis välja astus, siis tema kõnnakus ja kogu ta olemises oli midagi päris uut. No umbes nagu oleks ta salaja otsustanud poodi jäätist minna ostma ema kontskingades, mis on talle 10 numbrit suuremad, aga jube uhke tunne on ikkagi, kui teised teda sedasi näevad ja arvavad, et ta on juba suur. Mine tea, äkki on ta siin toas elades kohe päriselt muutunud?
Igal juhul viis ta oma kallikesele kingituseks valge sätendava seeliku, punase paela ja helerohelise sametise jakikese ning Natalja sai endale ka uue puhvis seeliku. Tema muidugi porises kohe vastu, et mida ta selle vihmavarjuga nüüd siis peale peaks hakkama, kuid taipas siis ise ka, et sellise tutuga on tema munakesed paremini vihma ja külma tuule eest kaitstud.
Hagivagi ise aga oli kuidagi eriti õnneliku olemisega. Selline mõnusalt unelev. Kui ta kingitused oli koju viinud, siis tuli teine ja istus lauale seda maailma vaatama. Küsisin luba, et kas tohin temast ühe pildi teha. Ta oli kohe nõus, kõlgutas serval oma pikki koibi ja teatas, et pilt on hea, sest see olevat üks eriline hetk. Foto jaoks sättis ta veel läbi hammaste naeru kihistades oma karvast kõhtu ja muigas, et küll see tänapäeva mood ja nabapluusid on ühed imelikud asjad. Ja siis sosistas ta mulle:
“Teaaaad, me saame varsti beebi!”
Vot seda imeasja hakkan mina ka nüüd ootama. 😀
