Mul on jälle uued sussid! Imeilusad, pehmed, roosad (pildil näivad nad toavalguses küll üsna hallikad, kuid nad on roosad, päriselt ka!) ja nad karvased ja KÜÜNTEGA. Sätendavate teravate küünistega võiks isegi ütelda. Te kujutage ette nüüd rõõmu, kui ma keset kaubanduskeskust korraga läbi vaateakna kaupluse sügavuses neid susse nägin ja ummisjalu ja tõenöoliselt kiljudes nende juurde tormasin. Tädid seal poes igal juhul vaatasid mind üsna kõhklevalt, kuid ma kujutan ette, et nr 41 sussid vist ainult väikelastele mõeldud ei ole. Nii tore on endale vabandusi leida. 🙂
Teraapiatuppa jõudes toppisin ma uhkusega oma uued sussid endale varba otsa. Mängutoa elanikud tulid kokku ja vaatasid neid imeasju päris lähedalt. Mõni silitas pehmet roosat karva, mõni tonksas sõrmega mu küüniseid, no et kas on ikka päris. Boanella uurid, et kas ma nendega küüntega sügada ka saan, näiteks teda. Tal endal pole ühtegi varvast ega küünt ja vahel tahaks ta end nii väga end sügada. Proovisime ja selgus, et saan küll sügada. Boanella muidugi naeris samal ajal kõht kõveras, et see olevat küll rohkem kõdi kui sügamine, kuid uued sussid kiitis ta igal juhul heaks.
Kuna uued sussid vajasid pilti, siis ronisid kiiremad sõbrad kohale ja panid oma varbad ja küüned letti. Boanella, kes leiab, et edevus ei anna häbeneda ja pole olemas pilti, kus tema olema ei peaks, sättis pildile oma saba. Ja kõige keskele, otse laest, sadas alla ämblik Lucas, kellel on kaheksa karvast jalga paljude varvaste ja veel rohkemate küünistega. Teised olid tema varvastest nii vaimustuses, et lubasid tal lahkelt pildi keskele jääda kui selle päeva nael.
Ja need mu uued sussid on mõnusad, soojad ja mugavad. Soovitan! 🙂
