LAPSE JUHITUD MÄNG
Sellest, kui oluline on, et vanemad lapsega tema juhitud mänge mängiksid, on viimastel aastatel palju räägitud, kuid napiks on jäänud ehk jutud, mida selline mäng endast üldse kujutab. Millised on mängimise põhimõtted, mis annavad lapsele tunde, et tema juhib mängu?
Ka mänguteraapia toetub just lapse enda juhitud mängule. Vanemad ei saa küll lapsega läbi viia mänguteraapiat, kuid saavad anda oma panuse, et keskkond, suhtumine ja mäng mõjuksid lapsele võimalikult terapeutiliselt.
MÄNGI OMA LAPSEGA!
Mängimine on lastele loomuomane tegevus. Enamasti on see soovitud ajaviitmise viis lapsel oma aja sisustamiseks või teiste lastega koosolemiseks. Sellest ootusest ajendatuna on vanematel sageli küsimus, kuidas saada laps mängima üksi või teiste lastega. Üllatusena tuleb vahel teadmine, kui oluline on tegelikult see, et lapsed ka oma vanematega individuaalselt mängida saavad. Selline mängimine on oluline ka siis, kui laps igapäevaselt üksi, õdede-vendadega ja teiste lastega meelsasti mängib.
Kui pisikeste lastega mängimine tuleb loomulikumalt, siis laste kasvades tundub vanematele, et mängimine on miski, millega lapsed peaksid ise hakkama saama ja koosolemiseks valitakse pigem muid tegevusi kui lapse juhitud mängu mängimine. Mängimise tähtsus ei kahane ajas, kuid selle vormid võivad muutuda ja kasvavad koos lapsega.
Kui küsida, kus on mängimise vanuseline piir, siis pole harvad ka korrad, kus vanem väidab, et tema laps läks nüüd esimesse klassi, on suur ja tema enam ei mängi. Toad sisustatakse ümber ja mängimise tähtsus võib väheneda vanemate silmis veelgi, sest kohustused, koolitükid ja hobiringid-treeningud näivad korraga olulisemad. Ometi vajab just suurte elumuutustega kohanev laps eriliselt võimalust mängida ja teha seda lisaks teiste lastega mängimisele ka koos oma vanematega. Vähemalt algklasside lapsed vajavad kindlasti veel kõigi tegemiste kõrval ka sellist võimalust.
Vahel on vanemana nii oluline endale meelde tuletada, et mängimine ei ole kunagi lihtsalt ajaveetmine või mänguliselt oluliste asjade õppimine. Mängimine peab saama olla ka lisaks kõigele väliselt suunatule, vaba uurimine, avastamine, katsetamine selleks, et endast ja maailmast paremini aru saada ning toime tulla. Hea on meeles hoida, et laps kogeb, katsetab ja töötleb infot läbi mängu.
MÄNGU JUHTIMISE TÄHTSUS
Kas lapsele tema valitud raamatu ettelugemine on lapse juhitud tegevus? Või kui laps soovib minna kinno või loomaaeda, kas see on lapse juhitud tegevus? Või kui laps valib välja lauamängu, mida koos mängida, kas siis tema juhib protsessi? Lapsel on lihtsam juhtida mängu, mida ta ise kontrollib ja mille reeglid ta ise teeb. Seepärast võivad lauamängud, kinokülastus ja raamatulugemine seada teatavad piirid, kuid küsimus pole niivõrd mida koos tehakse, vaid see kuidas seda tehakse ja mis toimub samal ajal kahe inimese, lapse ja vanema, vahel – mäng on eelkõige suhe.
Laps räägib oma lugu ja mõtteid läbi mängu. Mängides lapsega ilma teda suunamata, võid saada osa tema maailmast. Samal ajal saab laps sõnumi, et tema mõtted on olulised ja väärt selguse leidmist. See annab talle võimaluse tunda, et temast hoolitakse.
Vanemaga üks-ühele mängimisel on lapse arenemisel äärmiselt suur tähtsus. Ise mängu juhtimise kogemus on lapsele väga vajalik, sest aitab tal enda ja eluga paremini toime tulla. Mängimise eesmärk on koosolemine ja koostegutsemise rõõm. Oluline pole seejuures vanema sooritus, vaid südamest tulev rahulolu ühisest tegevusest. Selline mängimine võib suurele inimesele tunduda küll lihtne ja igav, kuid tähendab lapsele nii palju.
MÄNGIMISE AEG
Kiire elutempo ajastul on rõhutatud kui oluline on, et vanemad iga lapsega individuaalselt päevas vähemalt 10 minutit lapse juhitud mänge mängiksid. Ühelt poolt võib praktikas olla keeruline seda aega iga päev hea tundega võtta, teisalt jääb see 10 minutit lapse jaoks väga napiks, et üldse mängimisele soojeneda, mängida ja mängimine ka lõpetada. Oluline pole pelk sooritus, vaid selle sisu.
Kui igapäevaselt on mänguaega raske leida, võta kord nädalas ette pikem mängimine. Tund-kaks lapsega tõsimeeli mängimist on juba investeering omaette. Veel toredam on, kui aeg on eelnevalt kokku lepitud ja kokkuleppest peetakse kinni. Läbi selle õpib laps veel mõndagi muud olulist.
Tiheda graafiku juures võib olla parim, kui mängitakse kindla regulaarsusega, kindlal päeval ja kellaajal, et on ühine aeg, mida oodata. Võidate mõlemad sellest, kui leiate rohkem kui kord nädalas võimalusi koos lapsega tema juhitud mänge mängida. Kui tekib ootamatult vaba aeg, siis miks mitte täita see mängimisega.
MÄNG VÕRDSETE VAHEL
Mängimise eesmärk on koosolemise ja koostegutsemise rõõm. Lase lapsel valida mäng, luba tal seda mängu juhtida ja mine sellega kaasa võrdse mängukaaslasena. Sinu ülesanne vanemana on mängides kuulata ja kaasa liikuda lapse mõtete ja fantaasiatega.
Selles mängus, kasvõi ainult see üks kord nädalas, ei ole sa targem ega osavam. Isegi kui sa tead, kuidas midagi saab paremini, õigemini ja lihtsamini teha, siis ei paku sa seda ise välja. Sa võid küsida, kas ta vajab abi, kuid austad tema vastust. Sina vastutad selle eest, et laps saab mängu juhtida ja mõistagi, kui laps palub abi, siis sa saad teda aidata.
Võrdsus tähendab, et lisaks laitmise vältimisele sa ka ei kiida ega anna hinnanguid lapse tegevusele ja valikutele. Asju lahendatakse ja mängitakse nii nagu laps ütleb. Sinu sekkumise koht on vaid otseselt ohutuse tagamisel.
Selles mängus sa ei paranda ega õpeta last. Näiteks kui laps viitab kassile ja ütleb, et see on jänes, siis see kass on selles mängus ja sellel hetkel jänes. Ja kollane kastiauto võib olla juust, pliiatsiga saab süüa ja trepp võib olla vangla. Kõik on selles mängus nii nagu laps ütleb. Õpetamise ja suunamise kohti on lapse elus külluses, seepärast luba sel hetkel lapsel tegutseda tal tema enda äranägemise järgi.
Võrdsus aitab luua turvatunnet ja annab lapsele mängurahu, kus ta saab keskenduda mängule, mitte ei pea end tõestama või õigustama. Selline mäng annab lapsele kogemuse, mida ta kõigile vanema ja ühiskonna ootustele vastamisele lisaks väga vajab. Just selle kogemuse tõttu on oluline, et laps saab mängida lisaks eakaaslastele ja teistele lastele ka täiskasvanuga, kellel muul juhul on tema suhtes ootused ja kohustused.
Ühtlasi jälgi, kuidas te mängides asute. Arusaadavalt võid sa olla lapsest palju pikem, kuid püüa leida lahendus samal tasandil asuva silmside hoidmiseks. Sageli tähendab see lapsega koos maas istumist, roomamist ja kõhuli olemist. Oluline on ka mugavus – leia endale mängimise ajaks võimalikult mugavad riided ja vajadusel kasuta istumisel matti, patja või muud, mis su ebamugavusi pehmendavad.
OLE MÄNGUS KOHAL!
Parim mäng on see, kus laps süveneb täielikult mängimisse ja see tähendab sageli, et mäng laieneb ning vahel haarab see korraga kogu kättesaadava ruumi enda alla. Kaos on mängides normaalne, püüa see vapralt üle elada, sest lapse mängurahu on sellest kordades olulisem. Jäta ootele hari, kühvel, lapp ja suur soov samal ajal midagi sorteerida, korrastada või teisest otsast koristada ja mängides laiali läinud asju kokku panna. See on teie ühine aeg, mis on lapsele äärmiselt vajalik. Seepärast püüa püsida hetkes, ole mängus kohal!
Peegeldades lapse tegevust tunneb ta, et sa näed, teda ja seda, mida ta teeb. Peegeldades tema emotsioone, neid mitte muuta püüdes, saab ta kinnitust, mida võib väga vajada. Kasuta asju nimetades lapse sõnu, mäletad, kui kollane kastiauto on sel korral juust, siis see ongi juust – mängus kohal olles sa näed ja jätad meelde, kuidas asjad käivad ning võib vabalt juhtuda, et juba järgmisel hetkel on see juust juba haikala või jälle kastiauto. Kui sa ei tea, mida teha või ütelda, siis isetegevuse asemel küsi lapselt ja ta saab sulle endale sobivad vastused ette ütelda. Ka dialoogi ajal on täiesti ok vahepeal sosistada ja küsida, et mis ma nüüd teen või mida ma vastama peaksin.
Ära heitu, kui laps pole rahul sinu mängimisega ja ütleb, et sa teed kõike valesti. Sa võid teha kõike nii nagu sul on palutud, sa võid teha asju sajal erineval viisil ja kõik mida sa teed, pole nii nagu vaja. Ole rahulik ja mõistev, palu, et laps näitaks ja aitaks, et sa oskaksid asju lahendada või et ta teeks selle ise ära või leidub ehk keegi, kes saab vajadusel aidata. Kui kõik on ikka valesti, siis ju on just see sel hetkel lapse jaoks oluline, et sa teaksid, et kõik on selles mängus valesti või sa teed kõike valesti – see ei ole kindlasti mitte käega löömise koht! Solvudes ja mängust lahkudes vaid seepärast, et sa lapse meelest ei oska või ei tea või ei saa hakkama, ei ole see, mida laps sel hetkel vajab. Püsi vapralt mängus, sest sul on selles väga oluline roll täita. Isegi siis, kui sa mitte midagi ei oska ja kõike valesti teed.
MÄNGUS ON KÕIKE
Laste mängudes on elu. Sinna juhtuvad nii argielu kui ka peod, sünnipäevad, kooliminemised, sündimised, pulmad, lahutused, haigused, suremine, matused ja muu. Asjad, mis laste elus toimuvad, millest nad kuulevad, mida ette kujutavad ja millest nad osa saavad, on nende mängudes kui loomulikud teemad, mis vajavad uurimist, mõistmist ja läbiproovimist.
Laste mängudes on fantaasia. Pärisasjadele sekka juhtuvad laste mängudesse ka kujutlused ja tegelased mõnest teisest reaalsusest. Lapse mäng on mitmekihiline. Kuna laps on mängides ühenduses iseenda sisemaailma, välise reaalsuse ja teise mängijaga, siis on laste mängudes elu sageli läbisegi fantaasiaga. Mine lapsega mängides kaasa seiklusesse ja ole valmis ootamatusteks, sest mängus on kõik võimalik ja lubatud. Miks mitte telkida toas, rääkida haldjatega ja püüda veelompidest krokodille?
SEE OB AINULT MÄNG!
Mängude tõlgendamise ja järelduste tegemisega ei tasu kiirustada. Ka kõige pöörasemad fantaasiad ja realistlikuna näivad hirmutavad lood võivad olla välja mõeldud või kombineeritud kes teab millest, et kogeda ja paremini mõista enda sees ja ümber toimuvat või protsessida ka juhuslikult kuuldut.
Reaalsus võib mängus olla kõverpeeglis. On mänge, mille sisu paneb vanemaid end ebamugavalt tundma, kuid oluline on meeles pidada, et see ei pruugi tähendada, et asjad ka päriselus nii on. Läbi seesuguse katsetamise võib laps otsida enda jaoks selgust, vastuseid või lahendusi. Kuid vahel võivad nad püüda ka läbi mängu sõnumeid saata. Seepärast on vanema ülesanne mängides kuulata, lasta lapsel end juhtida ja minna mänguga kaasa.
Arusaadavalt on oluline reageerida, kui mängu sisu on selgelt häiriv ja laps annab märku, et talle või kellelegi teisele on liiga tehtud, kuid palju sagedamini on muret tekitava sisuga mängus põhjust hoopis rõõmu tunda, et laps sedavõrd vanemaid, hetke ja kohta usaldab, et ta laseb mängul end kaasa haarata. Mäng on vabadus ja veel kord – oluline on meeles pidada, et lapsed uurivad, õpivad ja leiavad lahendusi kõikvõimalikele teemadele läbi mängu.
KORDUVAD MÄNGUD
Vahel soovivad lapsed üht ja sama mängu korduvalt mängida. Pea vastu, ära peata last ega ohka tüdinult, et jälle seesama lugu, teeks äkki midagi muud. Sul võib olla igav ja olenevalt mängu sisust võib see olla sinu jaoks ka ärritav ja häiriv, kuid kui laps seda teeb, siis järelikult on temal seda vaja. Talle võib olla oluline, et just sellel hetkel oled sa lähedal, osaline selles mängus, näed ja kuuled teda päriselt.
Ehk leevendab su tüdimust teadmine, et laps ei korda oma mänge sinu piinamiseks, vaid iseenda jaoks ja ta mängib sama mängu täpselt nii kaua, kuni tal seda korrata on vaja. Kui ta leiab sellest endale vajaliku, siis liigub ta edasi. Kui sa lähemalt vaatas, siis midagi on selles samas mängus iga kord veidi teisiti – vähemalt mängimise hetk on erinev?
MÄNG EI TUNNE SUGU
Pole olemas poiste ja tüdrukute mänge. Mäng annab võimaluse uurida ja katsetada ka asju, mis on võimatud, kättesaamatu või lihtsalt huvitavad ja põnevad. On täiesti ok, kui poiss mängus sünnitab, mängib beebi imetamist ja keerutab end peegli ees kleidis ja kontskingades, paneb kõrva ja pähe ehteid, soovib end meikida ja ehitab roosadele ükssarvikutele pesasid, et nendega seal teepidu pidada ja kallistada. Ja on täiesti ok, kui tüdrukud teevad miskit, mida üldiselt peetakse pigem poistele ja meestele omaseks.
Roosaks ja helesiniseks jagunev maailm on õnneks ammu kokku sulanud ja on aeg, et see jõuab ka kodudesse. Ka posid nutavad, just nagu tüdrukud, sest ka neil on vahel kurb, valus ja paha. Mäng ei tunne sugu, mängus on vabadus ja vanemal ei tasu neid mänge võtta must-valgena, üle reageerida ja -mõtelda.
„OHTLIKUD“ MÄNGUD?
Karta pole vaja ka hirmutava ja vägivaldse sisuga mänge. Võitlemine, mõõklemine, iseäranis tulistamine ja tapmine on asjad, mida paljud vanemad iga hinna eest takistada ja vältida püüavad. Ka matmised, lõksupanemised, kinnisidumised võivad hirmutada vanemaid. Oluline on mõista, et sellised mängud ei ole kasvulavaks tuleviku kurjategijatele, pigem vastupidi.
Selliseid mänge mängides õpivad ja harjutavad lapsed võimusuhteid ja ohtlike asjade üle kontrollisaavutamist. Samal ajal võivad nad enda sees turvaliselt võidelda ka erinevate hirmude, pingete ja olukordadega. Karmidel mängudel on oluline koht õppimise ja arenemise seisukohast. Oluline on lihtsalt reegel, et päriselt ei tehta kellegi ei emotsionaalselt ega füüsiliselt haiget. Ehk siis ka selliste mängude puhul on piiriseadmise koht vaid haigetsaamise ennetamiseks.
MÄNGIMISE LÕPETAMINE
Sama oluline, kui on mäng, on mängu lõpetamine. On imeline, kui saad kella vaatamata lapsega mängida ja ta saab mängu oma loomuliku lõpuni mängida. Kui on vajadus mänguaega piirata, siis on oluline lubada lapsel mäng lõpetada talle sobival viisil.
Mängu lõpetamiseks võivad lapsele abiks olla märguanded. Selgita talle enne mängima asumist kui kaua teil aega on ja kinnita, et annad talle mänguaja lõppedes eelnevalt märku, et aega on veel näiteks 10 minutit, vajadusel ka, kui lapsel on raske lõpetada, et aega on veel 5 minutit või 1 minut, kuni mänguaeg on läbi. On lapsi, kelle puhul see aitab neil oma mängu kokku võtta.
Leidub ka lapsi, kes kohe kuidagi mängimist ei soovi lõpetada, sest on saanud vanemaga koos mängides ja ise mängu juhtides kogemuse, mis talle väga meeldib. Sel juhul on oluline lapsele kinnitada, et te mõistate, et sedasi oli tore koos mängida, kuid tänaseks on mänguaeg läbi. Ning lisada, millal te taas mängida saate, et lapsel oleks lihtsam sellest kogemusest lahti lasta ning uut mänguaega ootama hakata.
KORISTAMINE
Igal kodul on omad tavad ja reeglid. Sageli on selgelt paigas, mis juhtub siis, kui mänguaeg läbi saab. Kui sinu kodus on tavaliselt ootus, et laps peab mängu lõpus asjad ise kokku panema, kuid laps koristamisest ei vaimustu, siis see mängukord võib olla erikokkuleppega, et te koristate koos või sellise mängimise järel koristad sina üksinda.
Oluline on, et koristamise kokkulepe on tehtud juba eelnevalt, kuid ära sea koristamist lapsele mängimise tingimuseks, sest sedasi piirad tema mängimisjulgust ja -vabadust. Samas kui laps, teades, et tema ei pea koristama, nimelt asju rohkem segamini ajab, siis on seegi märk tema vajadustest või soov katsetada, kas sa pead kokkuleppest kinni. Püüa sel juhul vapralt vastu pidada, kui laps veendub, et kokkulepe peab, siis puudub tal vajadus seda rõhutatult korduvalt testida.
Mõista ka seda, et lapsel võib olla keeruline head tunnet kokku pakkida. Toreda kogemuse järel võib koristamine vahel isegi karistusena näida. Äkki soovib laps midagi sellest mängust säilitada või salvestada mälestuseks? Või on võimalik see onn jätta veidi pikemaks elutuppa? Või saab midagi liigutada nii, et see saab pikemalt püsida, kuid ei sega üldist elamist? Pigem räägi lapsega oma vajadustest – näiteks, et kui mäng on läbi, siis teeme nii. Lastega on võimalik kokkuleppeid sõlmida ja nad on mõistvad, kui nad tunnevad, et nemad ise ja nende arvamus loeb.
Soovin teile lapsega mängides olulisi koosolemisi ja koostegutsemise rõõmu!
Eva
mänguterapeut