Minu imeline teekond mänguteraapiamaailmas on jõudnud taas ühte olulisse punkti, kus on hea vaadata tagasi, vaadata enda ümber ja vaadata edasi ka. 
Kui ma 2aastase põhiõppe järel sain kätte tunnistuse, mis andis mulle õiguse tegutseda mänguterapeudina, siis astusin ma justkui päris uude maailma. Ma ju olin hoolega õppinud ja harjutanud, põhimõtted olid mulle omad ja lastega olin ma mänginud üsna terapeutilisel viisil palju aastaid varemgi, kuid kergelt õõnes tunne enne suuremalt alustamist oli ikkagi, et mis siis saab, kui ma ei tea, mida teha, kui juhtub mingi ootamatu asi või juhe lihtsalt kokku jookseb. Ju mul oli natuke hirm päris üksi jääda oma tegemistega.
Uus supervisiooniaasta grupp alustas täpselt samal päeval, kui olin ametlikult täiskohaga mänguterapeudina tööle asunud. Mul vedas tohutult, sest see tugi, koos- ja kaasamõtlemine, innustus, mis meile selle aja jooksul osaks sai nii me õpetajalt ja juhendajalt Sirlilt kui armsatelt õpingukaaslastelt, oli üliolulise tähtsusega sellel teel. Lisaks regulaarsetele supervisioonikohtumistele sai sellest grupist midagi palju enamat. Boonusena tulid sealt kaasa (kokku)kuuluvustunne, võimalus alati turvalises ringis asju arutada, küsida, vajadusel ka ventileerida ja võimalus tunda end päriselt hoituna. See on olnud miski, millest olen vist läbi kõigi oma tegemiste kõige enam puudust tundnud.
Supervisooniaasta on ametlikult läbi saanud ja nüüd, 13 kuud ja pea 600 teraapiakohtumist hiljem, olen ma end võimsa spurdiga soojaks võimelnud ja mul on nii kohutavalt hea meel, et minus ei ole kübetki kõhklust selles, kas ma olen õigel teel. Nüüd tuleb panustada vastupidavusele ja toonuse hoidmisele.
Nii suured kallistused teile tänase vahva päeva puhul, mu armsad kaasteelised, mänguterapeudid, lapsed, vanemad, õpetajad! See mänguteraapia on üks igavesti äge ja nii oluline värk!
