Roheline ja okastega

Kui ma hommikul tööle jõudsin, puges unesoe Colorilla kohe mulle külje alla ja hakkas uurima:

“Kas meie saame ka endale jõulupuu?”

“Hmm, ruumi meil ju palju pole, kuid ühe pisikese puukese äkki saame isegi siia tuua… Peame inult vaatama, et okkad igale poole ei pudiseks ja ehted, need peavad olema sellised, mis kukkudes ei puruneks, sest muidu on oht liiga suur, et keegi saab haiget.” arutlesin mina asja praktilisele poolele mõteldes.

“Palun-palun-palun! Ma tahan niiiiii väga aidata!” elavnes ahvike.

“Kas sa tead, kus parajas suuruses jõulupuukest leida?”

“Ei tea, aga küll päkapikud teavad!” oli Colorilla kindel.

“No olgu, kui meie oma jõulupuu on sulle väga oluline, siis mine vaata, kas leiad meile ühe pisikese puu ja kui hätta jääd, anna teada, vaatame koos edasi.”

Ahvike silkas saba välkudes telgi taha päkapikke otsima ja hetk hiljem oli tagasi ja istus eluõnneliku näoga tugitoolis, kaktus süles.

“Oo, sa juba tagasi!” imestasin mina, ise alles kotti lahti pakkides.

“Jaaaaa, vaata kui ilusa jõulupuu ma leidsin!” säras Colorilla kogu oma olemusega.

“See on tõesti üks ilus ja huvitav lahendus. Kas päkapikud andsid sulle selle?” küsisin ma vaenu itsitust tagasi hoides veidi kaastundlikult arvates, et päkapikud on noore ahvikesega nalja teinud.

“Eiiii, ma ISE leidsin selle! Päkakaid ei olnud kodus ja kui ma neile helistasin, siis nad ütlesid, et vaata sinna akna juurde, seal peaks mõni puu olema ja kui küsisin, et kuidas valida ja milline üks eriti ilus jõulupuu peaks välja nägema, siis nad ütlesid, et ilus jõulupuu on roheline ja okastega ja siis ma vaatasin akna poole ja KOHE nägin seda maailma kõige ilusamat jõulupuud!” jutustas Colorilla suure õhinaga ise samal ajal õrnalt kaktust kallistades.

“Roheline ja okastega ta tõepoolest on! Ja kuigi tavaliselt on jõulupuuks kuusk või nulg, siis miks mitte kaunistada sel korral meie oma jõulupuuna hoopis kaktust!” rõõmustasin ma koos Colorillaga.

“Jaaaa! Meil on sel aastal päris oma jõulupuu ja see on kõige! kõige! KÕIGE ilusam maailmas!” õhkas pärdik õnnelikult ja ma pidin temaga nõustuma, sest kõige olulisem on ikkagi tunne, mis meie sees on. 🙂