Suures jõulusaginas laiali lennanud porgandeid otsides leidsime ükssarviku tugitooli taga nukrutsemas. Istus teine seal kurvalt ja nuuksus vaikselt. Selgus, et tema ei taha jõule, tema ei taha uut aastat ja sõbrapäeva ja vastlapäeva ja jänkupühasid ja mitte midagi muud ei taha, kui vaid saaks taas õues ennast värksel rohul rullida ja lilli nuusutada.
Kuulasime üheskoos vaikselt ükssarviku kurba lugu ja tahtsime nii väga teha midagi, mis veidigi aitaks tal kevadet oodata. Ühtegi head mõtet nagu ei tulnud ka, sest enamus seltskonnast on täiesti jõulude lainel. Värkset rohtu, millel end rullida, meil talle võtta ei olnud ja lillesid ka polnud käepärast ja siis ilmus ei tea kust välja laiskloom Polüester, kes oli vahepeal liivakasti tagant leidnud lille ja torkas selle siis ükssarvikule nina alla.
“Vaata nüüd häääästi hoolega,” venitas Polüester lille ükssarviku ees hoides ja kergelt kiigutades, “Pane nüüd silmad kinni ja kujutle, et sa oled koos selle lillega lõhnaval aasal ja tuul kiigutab seda lille ja sinu kõrvakarvu ja päike paitab su põske ja nii mõnus on olla!” Samal ajal tegi Polüester ükssarviku põsele lillega pehmelt pai. Ükssarvik avas silmad ja naeratas.
“Kui mina oma mammat igatsen, siis ma panen ka silmad kinni ja kujutan ette, et me teeme midagi koos. Sedasi on ehk naaaatuke kergem.”
“Kas me võime seda lille ka jõulukaunistusena kasutada?” küsis ükssarvik häbelikult nutumärga nina kuivatades. Ja me kõik vastasime kui ühest suust, et muidugi võime!
Arutasime hiljem üheskoos mängutoa asukatega, kui oluline on märgata, et mitte kõik ei rõõmusta alati koos meiega ja võivad vahel kohe päris kurvad olla ja selle tundega väga üksildasena end tunda. Märkamine on nii oluline ja pisikesed asjad võivad vahel väga olulised olla.
