Hagivagi ja Kissimissi on siin katusekorteris elanud juba varakevadest. Nad on hoolega mune haudunud ja unistanud, et ühel päeval saavad neist paljude väikeste karvaste ja tervahambuliste kutsikate vanemad. Siiani pole neil see haudumise värk edukas olnud.
Üks päev kuulasid nad raadiot ja seal räägiti jõululapsukesest, kes lihtsalt tuli ja muutis maailma paremaks. Vanad karvased pahalased on siin teraapiatoas juba nii kaua elanud, et neil on tekkinud kerge identiteedikriis. No pole nagu põhjust enam paha olla ja tegelikult on palju parem hea olla, sest siis saab palju mõnusamat tähelepanu. Raadiost kuuldud uudis aga pani nad mõtlema sellele, et äkki on aeg teha üks suur arenguline hüpe, loobuda munemisest ja haudumisest ning leida endale päris oma jõululaps.
Last ei olnud vaja neil pikalt otsida, sest Johnson on juba pikemat aega endale päris oma perekonda otsinud. Kui ta kuulis, et telgi katusekorteris elavad karvased kollid endale nüüd ja kohe last otsivad, jooksis ta kohe kohale ja pakkus ennast neile jõululapseks. Edasi käis kõik juba kähku, Paberid aeti korda, tuba seati ümber ja pisike näljane ahvike kolis katusele elama. Kuigi ta on kerekaalult juba pea sama suur kui tema karvased vanemad, on ta nüüd hästi toidetud, hoitud, kallistatud, musitatud ja hirmus väga armastatud. Katsikul käinud kaheksajalg Marty tõi Johnsonile endakujulise luti ja itistas, et varbaid loeb ta mõnel järgmisel korral. Colorilla käis ennast kohe lapsehoidjaks pakkumas ja maod arvasid ka, et kui lapsehoidmisel abi peaks vaja olema, siis nemad on ka kindlasti käpad.
Nagu te pildil näha võite, on noored vanemad tõelises vaimustuses oma jõulubeebist ja lapsuke ise on küll suurest tähelepanust veidi kohkunud, kuid hea tervise ja toitumuse juures. Palju õnne meie uuele perele siin! 🙂
