Täna oli isemoodi päev, sest lisaks kõigele tuttavale, sain kaktusega jalkat mängida ja mängult sain mitukümmend süsti, andsin korduvalt igalt poolt verd, istusin tilguti küljes, pidin oma tuju, valu, sideme tugevust hindama ja aitasin plaastreid avada. Vahepeal toast välja astudes sain möödujalt kommentaariks, et ma olevat haijänesprintsess. Vot siis. No ma räägin, elu siin ei ole muinasjutt, vaid see ongi kohe täitsa pesueht muinasjutuline pärisjutt.
Nüüd meenus see ka, et mingi päev pakuti mulle kiisude teepeol teed. Kui uurisin, ooo-mis-i-me-li-se maitsega tegu on, pillas võõrustaja, ise alles kassidele teed serveerides, otsekohe muretult, et muidugi ho-bu-se maitsega. Ma polnud varem hobuseteed joonud, kuid see oli imemaitsev, seega soovitan proovida.
Tänasel pildil tutvustan teile aga oma pisikese karvakaktuse uut suurt venda. Elmo, kes on juba aastaid kuulus mängultpäriselt näidisvigastuja ja -paraneja, näitas taas kõrgklassi ja ronis koos mängult torkivate sõpradega pildile ja kinnitas, et täna ta rohkem plaasterdamist vist ei vaja.
Homme jälle!
