Minu kaheksa pikka madu, igaüks ise tegu ja nägu, on kahtlemata ühed kõige liikuvamad tegelased mänguteraapiatoas. Kui tuleb uus laps, siis ma küsin juba ennetavalt enne tuppa sisenemist, et ega ta madusid ei karda. Üksikud kardavad, siis teen paar kiiremat sammu ja panen maod kuhugi kähku eest ära. Enamasti juhtub aga ikka, et põnevus saab hirmust võitu ja maod võetakse mängu. Nendega saab igasugu mänge mängida ja nad teevad hoolega kõike kaasa, mida neilt oodatakse.
Täna oli mul endal võimalus ka pisut madudega mässata, sest pidin põrandat puhastama ja siplevad maod ei püsinud kuidagi paigal. Keerasin nad siis ühte suuuuurde rulli ja tõstsin kohevaks klopitud kotttooli otsa selle vingerdajate kuhja. Maod kihistasid naerda, sest ko-hu-ta-valt kõdi olevat sedasi puntras olla. Kui ma õhtul neid tagasi telki hakkasin pistma, palusid maod, et nad tahaksid tänase öö ussipesas veeta. Nii see itsitav seltskond sinna homset ootama jäi. 🙂
