Reedesed tegemised

Kuidagi on kujunenud nii, et ka minu reeded, mida varasemalt sageli koolipäevad täitsid, on saanud rohkem mängimise ja tõsiste juttude ajamise päevadeks. Selle olen ma endale juba ammu ära tõestanud, et tegelikult ei ole ka mänguteraapia jaoks vaja erilist pinda ja kõiksugu mänguvahendeid. Piisab täiesti turvalisest privaatsest kohast. Samas on mõnus, kui on veidi valikut ja ilmselgelt tunnen ma end suurepärasemalt, kui minu raudvara – kaasterapeudid Boanella ja Colorilla on lähedal. Sissetöötatud tiimitöö ja aja jooksul kasvanud usaldus on suur väärtus omaette. Nad ei pea saama mängida, isegi mitte püüdma tähelepanu või silma jääma, kuid minu enda sisemine seadistus on kuidagi mugavamalt paigas, kui need kaks samas ruumis minuga sama õhku hingavad.

Hommikul tänasesse kohtumispaika suundudes põikasin Tondilt läbi. Sõbrad hüppasid autole ja ootasid põnevusega me uut seiklust. Kohale jõudes vaatasid nad hoolega ringi ja valisid ruumis vaatlemiseks parima koha – mõnusa laia aknalaua, kus tahaks isegi istuda. Alguses oli Boanella veidi hirmunud, kui autod suure vuhinaga mööda sõitsid ja vihmavesi nende rataste all valjult lirtsus, kuid Colorilla näitas talle hoopis vikerkaart, mis raudselt seal kusagil majade vahel olema peab, sest kui vihma sajab ja päike paistab, siis peab kusagil vikerkaar ju olema. Isegi, kui ta ei paista, on ta olemas. Seda teadsid nii Colorilla kui ka Boanella hästi. 🙂